Tartu Ülikooli usuteaduskonna piiblitõlke töörühma kuulub üheksa tõlkijat, kelle ühine eesmärk on luua 2039. aastaks uus eestikeelne piiblitõlge. Selles sarjas tutvustame neid, kelle töö tulemusel tõlge valmib. Sõna saab Vana Testamendi ja semitistika professor ning piiblitõlke töörühma juht Urmas Nõmmik.
Kuidas sa Piiblit tõlkima sattusid?
Mitu meie piiblitõlkijat on siinsetes intervjuudes vastanud, et Nõmmik kutsus. Mina ei saa nii vastata. Mulle on piiblitekstidega süvitsi tegelemine juba paarkümmend aastat väga meeldinud ja see on mu töö. Kõrvalsaaduseks on alati olnud piiblitekstide tõlked. Juba kümmekond aastat tagasi tekkis tunne, et parimad võimalused Piibli tõlkimiseks on Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Väga läks mulle korda 2020. aasta ühispöördumine uue piiblitõlke asjus. Kuna sellele ei järgnenud tõlkimist ennast, siis ei andnud see mulle rahu ja kui 2024. aasta sügisel sain aru, et usuteaduskonda on saatuse tahtel kogunenud väärikas hulk motiveeritud tõlkijaid, tundsin, et ei saa enam hetkegi oodata. Teisisõnu, tahtsin tõlkida küll, aga mingis mõttes ka sattusin tõlkima, sest et sündisin just sellesse aega ja kohta, just nende kolleegide keskele.
Nimeta üks hea piiblitõlke omadus
Hea piiblitõlge peaks kindlasti kajastama algteksti omapärasid, stiili, vormi ja žanri. Iga piibliraamat koosneb mitut žanri tekstidest ja see peaks ka tõlkes olema märgatav. Lisaksin ühe omaduse siiski veel. Hea piiblitõlge on aus nende kirjakohtade suhtes, kus algtekst ei ole hästi loetav või mõistetav. Neid kirjakohti ei ole mõtet siluda hea loetavuse huvides, vaid tunnistada ausalt, et me tõlgime paljude probleemidega seotud teksti. Hea tõlge vajab seega tihedasti märkusi teksti seisukorra või mitmetähenduslikkuse kohta.
Kas sa ei karda, et suur tükk ajab suu lõhki?
Põhjusi, miks karta, võiks üles lugeda mitu. Aga ma ei tee seda, sest ma ei karda. Selle tõlkijate väe ja motivatsiooniga jõuame kaugele.
Kas on mõni sõna või väljend, mida sa tõlgiksid seniste tõlgetega võrreldes teisiti?
Ma ei ole väga kinni sõnades ja väljendites. Sõnu saab ikka vahetada. Hiljuti kirjutas üks üliõpilane näiteks Vana Testamendi kirjanduse tekkeloo asemel „loomeloost“. Üllatav sõna, ent eesti keele muutuste tuules mõeldav. Väljendusviis ja stiil tunduvad sõnadest huvitavamad. Näiteks on mul kinnisidee seoses vanaheebrea spetsiifilise narratiivse vormiga wayyiqtol, mille edasiandmiseks eesti keeles sobib kõige paremini evidentsiaal ja eesti pajatav stiil (ükskõik kui palju see on M. J. Eisenist mõjutatud või mitte). Näiteks: „Siis olnud maal nälg“ või „ja maal olnud rahu“.
Milline on sinu lemmikkirjakoht Piiblis ja miks just see?
Oi, neid kirjakohti on väga palju. Minu õpetaja Otto Kaiseri jälgedes võiksin öelda, et kõige rohkem ehk Jeesusele omistatud sõnad Jh 16:33: „Seda ma olen rääkinud teile, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge vaprad: mina olen maailma ära võitnud.“