15. detsembril kell 16.15 kaitseb Matthew Louis Kalkman religiooniuuringute erialal doktoritööd „Enlightened Sovereignty: A Postsecular Semiotic „Image of God““ („Valgustatud suveräänsus: postsekulaarne semiootiline „Jumala kujutis““).
Juhendajad:
kaasprofessor Thomas-Andreas Põder, Tartu Ülikool
kaasprofessor Valerio Fabbrizi, Tor Vergata Ülikool (Itaalia)
Oponent:
professor Andrzej Wiercinski, Varssavi Ülikool (Poola)
Kokkuvõte
Valgustusajastu kujunes vastuolust, mille juured ulatuvad ühe selle juhtiva mõtleja, John Locke’i, töödesse. Ühelt poolt väitis Locke jõuliselt, et vastuvõetav sotsiaalne teadmine peaks piirduma üksnes nähtavaga – sellega, mida saab tajuda ja kogeda. See on empirismi koolkond. Teisalt töötas Locke välja poliitfilosoofia, mis rajaneb arusaamal, et üksikisiku suveräänsus ja inimõigused tulenevad millestki nähtamatust – ideest, et kõik inimesed on loodud „jumalanäolisena“ ehk „Jumala kujutisena“.
See nähtava ja nähtamatu pinge läbib kogu Locke’i loomingut ja kajab edasi ka tänapäeva postsekulaarsel ajastul. Käesoleva monograafia eesmärk on seda pinget leevendada. Väitekirja autor täidab teaduskirjanduses esinevat lünka, otsides vastust küsimusele, millised – sümbolina tõlgendatud – „Jumala kujutise“ elemendid võivad endiselt toetada suveräänsuse ja inimõiguste põhjendamist olukorras, kus kirik ja riik on põhimõtteliselt lahutatud.
Kuna uurimisküsimus keskendub sümbolile, nõuab see ka vastavat metodoloogiat, mis pärineb märkide ja sümbolite uurimise valdkonnast – semiootikast. Täpsemalt rakendab uurimus kehapõhist semiootikat, mis hõlmab teleodünaamikat ja ideaalset igavest ajalugu. Lõppkokkuvõttes näidatakse, et semioosi ning teadmise kujunemise dünaamiline ja hierarhiline protsess aitab valgustada mehhanismi, mis suudab toetada suveräänsust ja inimõigusi postsekulaarsel ajastul.
Seda alusprotsessi – teosemioosi – avatakse mõistetega nagu õigluse silm, abivajav pilk, teisenev autentsus, rekursiivne „mina“, emergeeruv eeskujulisus, nullisus ja anaduktsioon.
