INTERVJUU: alanud teadusprojekt uurib, kuidas rääkida Jumalast sekulaarses ühiskonnas

Tartu Ülikooli usuteaduskonnas käivitub uus teadusprojekt GODINEST, mis uurib, kuidas religioossed ja mittereligioossed inimesed saavad (post)sekulaarses liberaalses demokraatias koos elada.

Projekti keskmes on märk „Jumal“ – mitte usutunnistusliku väitena, vaid tähendusliku sõlmpunktina, mis võib aidata ületada religioosse ja ilmaliku jäika vastandust. Projekti juhtivteadur Thomas-Andreas Põder selgitab, miks on vaja religiooni ja ilmalikkuse suhet uuesti mõtestada.

Projekti rahastab Eesti Teadusagentuuri rühmagrant (PRG3064).

Mis ajendas just praegu sellist projekti käivitama? Mis on Eesti ühiskonnas muutunud või teravnenud?

Eesti ühiskond on viimastel aastatel liikunud mitmes suunas, mis muudavad religiooni ja ilmalikkuse suhte uuesti aktuaalseks. Ühelt poolt elame jätkuvalt väga sekulaarses ühiskonnas, kus religiooni nähakse sageli eraasja või minevikku kuuluva nähtusena. Teiselt poolt on ühiskondlikud kriisid – sõda Euroopas, väärtuskonfliktid, keskkonnakriis ja poliitiline polariseerumine – toonud esile küsimused tähendusest, vastutusest ja lootusest.

Samal ajal on muutunud avalik arutelukultuur: vastandused on teravnenud ning religioosne ja ilmalik maailmavaade kipuvad teineteist lihtsustama või karikeerima. Projekt GODINEST lähtub veendumusest, et just praegu on vaja analüüsida, kuidas religioossed mõisted – eeskätt märk „Jumal“ – avalikus ruumis tegelikult toimivad ja millist rolli nad võivad mängida ühise elu kujundamisel.

Miks on Eesti kontekstis vaja uuesti mõtestada religioosse ja ilmaliku suhet? Mis senises käsitluses enam ei toimi?

Eestis on pikka aega valitsenud vaikiv eeldus, et religioosne ja ilmalik kuuluvad selgelt eristatud sfääridesse. See skeem on aidanud tagada riigi neutraalsust ja usuvabadust, kuid ei kirjelda enam adekvaatselt tegelikku olukorda.

Religioossed motiivid ei ole kadunud – need ilmuvad näiteks aruteludes väärtuste, looduse, rahvusliku identiteedi või hariduse üle. Samas ei tähenda see, et Eesti liiguks „tagasi religioosseks ühiskonnaks“. Küsimus on pigem selles, kuidas religioossed ja ilmalikud tähendusviisid põimuvad.

Senine käsitlus, mis näeb religiooni ja ilmalikkust kahe vastandliku ja suletud blokina, ei võimalda seda põimumist analüüsida. Meie projekt püüab luua täpsemaid mõisteid ja tööriistu selle suhte mõtestamiseks.

Mida tähendab teie projektis märk „Jumal“?

Projektis ei käsitle me „Jumalat“ esmalt usutunnistusliku väitena, vaid märgina – tähendusliku sõlmpunktina, mille ümber koonduvad erinevad arusaamad, ootused ja väärtused.

Märk „Jumal“ ei tähista üksnes konkreetset teoloogilist õpetust. See võib toimida näiteks kriitika märgina ebaõigluse suhtes, lootuse märgina kriisiolukorras või vastutuse märgina, mis meenutab, et inimene ei ole iseenda viimane mõõdupuu.

Uurime, kuidas see märk toimib erinevates diskursustes – religioossetes, filosoofilistes, eetilistes ja ka näiliselt ilmalikes kontekstides.

Kuidas võiks praktikas välja näha see, et märgi „Jumal“ tähendus ületab religioosse ja ilmaliku vastanduse?

See tähendab, et mõiste „Jumal“ ei toimi üksnes kirikus ega ainult usklike enesemääratluses. Näiteks võib see suunata arutelu selle üle, kas inimene on looduse absoluutne peremees või vastutav osa suuremast tervikust. Selline küsimus ei ole ainult religioosne – see puudutab ka keskkonnapoliitikat ja teaduslikku arutelu.

Märk „Jumal“ võib siin toimida kriitilise mõõdupuuna, mis seab piirid inimese enesekesksusele, samal ajal aga ka lootuse „kreatiivmootorina“ – võimestava orientiirina, mis avab ruumi loovatele lahendustele, ärgitab kujutlusvõimet ja hoiab kriisi keskel elus lootust. Nii võib see aidata kaasa aruteludele, kus religioossed ja ilmalikud osapooled leiavad ühisosa, isegi kui nad ei jaga samu uskumusi.

Projekt ei püüa vastandust kaotada, vaid näidata, et see ei kirjelda kogu tegelikkust.