Hiljuti ilmunud kogumikud pakuvad värske vaatenurga õigeusu kristlusele, keskendudes institutsionaalse kirikuloo kõrval ka elatud religioonile, solidaarsusele ja osalusele.
James M. White’i ja Irina Paerti toimetatud „Baltic Orthodoxy: People, Places, Practices“ (Tartu Ülikooli kirjastus) on esimene terviklik ingliskeelne käsitlus Balti õigeusust. 19. ja 20. sajandit hõlmav kogumik näitab, kuidas õigeusk kujunes ja muutus impeeriumi, iseseisvuse, sõdade, repressioonide ja taassünni tingimustes. Erilise rõhu asetab teos rohujuuretasandi praktikatele ja mikroajaloole, tuues esile pöördunute, vanausuliste, vähemuste, vaimulike ja naiste kogemused. Nii joonistub välja pilt Balti õigeusust kui dünaamilisest ja mitmekihilisest nähtusest, mida on pidevalt vorminud keelelised, kultuurilised, poliitilised ja geograafilised tegurid.
„The Wiley-Blackwell Companion to Conciliarity in Modern Orthodox Christianity“ asetab õigeusu laiemasse, globaalsesse raamistikku. Teos pakub põhjaliku analüüsi kontsiliaarsusest kui õigeusu eklesioloogia keskse tähtsusega põhimõttest alates 19. sajandist kuni tänapäevani. Ajaloolisi, teoloogilisi ja sotsiaal-poliitilisi vaatenurki ühendav käsitlus analüüsib muu hulgas 1917.–1918. aasta Moskva kirikukogu ja 2016. aasta Kreeta kirikukogu tähendust ning arutleb tänapäevaste väljakutsete üle, nagu kirikutevahelised suhted, ilmikute osalus ja naiste roll kirikus. Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika, Ameerika ja diasporaa näited annavad teosele üleilmse mõõtme.
Need kaks raamatut peegeldavad uurimisprojekti „Õigeusk kui solidaarsus: rahvaliku ja kontsiliaarse õigeusu uurimus Balti kubermangudes ja iseseisvas Eestis 1890.–1930. aastatel“ (PRG 1599) laiemat eesmärki: mõtestada õigeusku kui elatud, suhete kaudu kujunevat ja ajalooliselt dünaamilist nähtust, mida vormivad solidaarsus, osalus ja kohalikud kontekstid.