Adolf von Harnack

Adolf von Harnack on üks kõige tunnustatumaid 19. ja 20. sajandi vahetuse teolooge: ta oli Preisi, Amsterdami, Göteborgi, Napoli, Oslo, Rooma, Stockholmi ja Uppsala Teaduste Akadeemia liige, Londoni ja Pariisi Teaduste Akadeemia korrespondentliige, Viini ja Dublini Teaduste Akadeemia auliige, kultuuripoliitik ja  organisaator, liberaalse teoloogia omaaegne hiilgavaim esindaja, kiriku- ja dogmadeloolane ning Uue Testamendi teadlane.

Adolf von Harnack sündis 7. mail 1851 Tartus ja tema isa oli Theodosius Harnack. Aastatel 1869–1972 õppis Adolf Harnack Tartu Ülikoolis isa eeskujul teoloogiat ja jätkas seejärel õpinguid Leipzigis. 1873/74 omandas ta Leipzigis doktorikraadi töödega gnoosisest ja samal teemal alustas ta loengutega 1874/75. Aastatel 1876–1878 oli Harnack Leipzigis erakorraline professor. 1879. kutsuti ta korraliseks kirikuloo professoriks Giessenisse, 1886. aastal Marburgi ning 1888. aastal Otto von Bismarcki algatusel ja konservatiivsete ringide ägedast vastuseisust hoolimata Berliini ülikooli.

1885.–1889. aastal ilmus Harnacki kõige olulisem teos „Lehrbuch der Dogmengeschichte“, mille peamine tees oli see, et kiriklik dogma (triniteediõpetus ja kristoloogia) on tekkinud alles 3. sajandil helleniseerumise tulemusena. Isa katkestas seepeale suhted Adolfiga. 1900. aastal ilmus Harnacki ilmselt tuntuim kirjutis „Das Wesen des Christentums“, mille aluseks oli 1899/1900 Berliinis peetud loengusari. 1903. aastal alustati Harnacki algatusel uue kuningliku raamatukogu ehitamist. See valmis aastal 1905 ja Harnack valiti selle esimeseks peadirektoriks.

 1914. aastal tõsteti Harnack esimese saksa teoloogina rüütliseisusesse ja talle anti pärandatav aadlitiitel. Adolf von Harnack emeriteerus aastal 1921 ja suri 1930. aastal Heidelbergis.

Image
inimesed

 


 

mets

Remont usuteaduskonnas lõppeb jaanuaris!

vihikuleht

Usuteaduskonna põhikiri

inimesed sillal

Usuteaduskonna aastakava