Philippi oli üks kolmest kõige mõjukamast Tartu 19. sajandi dogmaatikust Ernst Wilhelm Christian Sartoriuse (1797-1859) ja Alexander von Oettingeni kõrval. Ta sündis 15. oktoobril 1809 Berliinis juudi pankuri pojana. Õppis Berliini ja Leipzigi ülikoolides klassikalist filoloogiat ning teoloogiat. 1829. aastal konverteerus kristlusesse. 1830 promoveeriti Philippi Leipzigis filosoofiadoktoriks, 1837 Berliinis teoloogialitsentsiaadiks.
1840 ilmus tema kirjutis „Die Lehre von dem thätigen Gehorsam Christi. Ein Beitrag zur Rechtfertigungslehre“. Selle kirjutise alusel ja Berliini professorite Hengstenbergi ja Straussi soovitusel esitas Tartu ülikooli usuteaduskond Philippi 8. novembril 1840 dogmaatika professori kandidaadiks ning sama aasta 22. novembril valiti ta ülikooli conseili poolt sellele kohale. Peale oma õppetooli kohustuslike ainete käsitles Philippi Tartus veel Uue Testamendi sissejuhatust, dogmadelugu, sümboolikat ja mitmeid Uue Testamendi kirju. Just Philippi juhtimisel murti 19. sajandi Liivimaal teoloogilise ratsionalismi ülemvõim ning rajati teed nn kiriklik-konfessionaalsele suunale. Ta oli tuntud oma aktiivse võitlusega „sektide“, eriti herrnhuutluse vastu. 1851 kutsuti Philippi professoriks Rostocki ülikooli usuteaduskonda. Järgnevasse aega langeb ka tema peateose „Kirchliche Glaubenslehre“ (6 kd. 1854jj.) ilmumine. Philippi suri Rostockis 1882.