Rain Soosaar kaitseb doktoritööd „The Process of Secularization in Rural Communes of Estonia and Latvia (1920-40). Case Studies of Lutheran–Majority Parishes“

4. novembril kell 16.15 kaitseb Rain Soosaar religiooniuuringute erialal doktoritööd „The Process of Secularization in Rural Communes of Estonia and Latvia (1920-40). Case Studies of Lutheran–Majority Parishes“ („Sekulariseerumisprotsessist Eesti ja Läti valdades (1920-40). Juhtumianalüüsid luterlastest enamusega kihelkondadest“).

Juhendaja:

professor Riho Altnurme, Tartu Ülikool

Oponent:

professor Hugh McLeod, Birminghami Ülikool (Suurbritannia)

Kokkuvõte

Väitekiri analüüsis Karel Dobbelaere ühiskondliku ja individuaalse sekulariseerumise kontseptsioonidele tuginedes sekulariseerumist Eesti ja Läti luterliku enamusega maapiirkondades 1920.-30. aastatel. Selleks vaadeldi kirikuelu iseärasusi, individuaalset usupraktikat ning kiriku rolli kohalikus avalikus elus Haljala, Halliste, Jüri, Karuse, Varbla ja Vastseliina kihelkondades Eestis ning Jaunpiebalga, Gramzda, Rūjiena ja Tukumsi kihelkondades Lätis. 

Selgus, et ilmalikud eluvaldkonnad, nagu majandus, kultuur ja poliitika olid uuritud kihelkondades suures osas väljunud kiriku kontrolli alt. Ent luteri vaimulikud olid jätkuvalt olulised avaliku elu tegelased ning religioossed tseremooniad kogukonnaelus pidulikel puhkudel kõrgelt hinnatud, eriti isamaaliste sündmuste puhul. Ainult mõnedes mahajäänud piirkondades mängis religioon kogukonnaelus endiselt olulist rolli, kuid sekulariseerumine oli sealgi hariduse, seltsielu ja massimeedia kaudu levima hakanud. Valdav enamus inimesi pidas end kristlasteks ja jäi kiriku liikmeteks, järgis selle riitusi ja käis aeg-ajalt jumalateenistustel, eriti suurte pühade ajal. Institutsionaalse kiriku ja pastorite autoriteet oli aga languses ning nende usulised ja moraalsed juhised jäeti suures osas tähelepanuta, kui need olid vastuolus inimeste pragmaatiliste huvidega. Märkimisväärsed näited on pühapäeviti töötamine, kiriklike talituste arvu vähenemine pärast ilmaliku perekonnaseisu registreerimise kehtestamist ning viivitamine laste ristimisega. 

Eesti puhul vaadeldi ka 1923. aasta usuõpetuse rahvahääletuse tulemuste võimalikku kasutamist individuaalse sekulariseerumise mõõdupuuna. Ilmnes, et lisaks suhtumisele usku ja luteri kirikusse mõjutasid valimistulemusi ka valijate poliitilised eelistused.