Oettingeni kutsuti tema hiilgeaegadel naljatlevalt Liivimaa „paavstiks“ ja tema maja Tartus Vallikraavi tänavas „Vatikaniks“. Ta sündis 12. detsembril 1827. aastal maanõunik Alexander von Oettingeni pojana Visusti mõisas Äksi kihelkonnas Tartumaal. Isa oli jõukas mees, kes suutis kõigile kuuele pojale võimaldada korraliku hariduse. Tartu ülikoolis tudeeris Alexander junior kõigepealt 1845.-1846. filoloogiat ja seejärel 1846.-1849. teoloogiat. Eelkõige pakkusid talle huvi religioonifilosoofiline ja dogmaatiline uurimine. Peale kandidaadieksamit 1850. aastal jätkas Oettingen oma õpinguid Berliinis, Bonnis, Erlangenis ja Rostockis. 1853. aastal omandas ta Tartus venia legendi ja teoloogiamagistrikraadi. Jaanuaris 1854 alustas Oettingen eelarvevälise eradotsendina dogmadeloo lugemist. 17. aprillil 1854 kinnitati ta eelarveliseks eradotsendiks Theodosius Harnacki (1816-1889, Tartu ülikoolis 1843-1853 ja 1865-1875) Erlangenisse lahkumise järel vakantseks jäänud süstemaatilise teoloogia õppetooli juurde. 19. mail 1856. aastal valiti Oettingen usuteaduskonna ettepanekul süstemaatilise teoloogia erakorraliseks professoriks. Kuna Oettingen lükkas tagasi Erlangeni fakulteedi pakkumise, pöördus usuteaduskond 1. augustil 1856 ülikooli conseili poole palvega, et Oettingen edutataks korralise professori kohale. Ülikooli nõukogu oli ühehäälselt selle poolt ja minister kinnitas valimised 3. septembril 1856.
Peale dogmaatika ja eetika luges Oettingen veel dogmadelugu, Uue Testamendi teoloogiat (reeglipäraselt 1866-1885), -moraalistatistikat (viis korda aastatel 1872-1888) ning eksegeetilisi loenguid. Alates 1865. aastast pidas ta mitmeid eriseminare: Augustinuse Confessiones, sotsiaaleetika seoses moraalistatistikaga, Schleiermacher, vanaluterlik dogmaatika, Ritschli teoloogia, aga ka Shakespeare’i draamadest nende psühholoogilises ja eetilises tähenduses.
Suvevaheajad veetis Oettingen enamasti Lääne-Euroopas, paar korda ka terve semestri, et raamatukogudes ja arhiivides materjali koguda oma suurteoseks „Moralstatistik, Versuch einer Sozialethik auf empirischer Grundlage“ (2 kd., 1868). 1880. aastal sai Oettingen oma teose eest Heimbürgerstiftungi preemia ja 1889. aastal nimetati ta Londoni rahvusvahelise statistilise instituudi auliikmeks. Kolmteist aastat toimetas Oettingen enda asutatud ajakirja „Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche“ (1859-1872/73), milles ilmus ka terve rida tema poolt kirjutatud artikleid. 1877. aastal algatas ta nn jaanuarikonverentside traditsiooni, mida jätkatakse siiani pisut muudetud kujul Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus. 7. veebruaril 1890 palus Oettingen end ametist vabastada, ent tegeles ka emerituuri ajal edasi teadusliku tööga. Just aastatel 1897-1902 ilmus tema peateos „Lutherische Dogmatik“. Oettingen suri Tartus 1905. aastal.