Rahvusvaheliselt üks tuntumaid Eesti teolooge, Arthur Võõbus asus usuteaduskonda õppima 1928. aastal. Huvi vanade keelte ja religioonide vastu oli temas tärganud juba gümnaasiumis õppimise ajal. Vaimustus oli niivõrd suur, et ta asus eraviisiliselt õppima heebrea keelt. Ülikooliõpingute ajal paelus Võõbust kõige enam ajalooline usuteadus, kiriku ajalugu. Stuudiumi lõpetamise järel jätkas ta ülikooli juures teaduslikku tööd ning asus vaimulikuna teenima Tartu Pauluse koguduse teist pihtkonda.
1935. aastast alates keskendus Võõbus süstemaatiliselt vanade käsikirjade uurimisele, vaimustudes eriti Süüria käsikirjadest. Sellest kujunes tema peamine uurimisteema. 1943. aastal kaitses Arthur Võõbus oma doktoritöö, mis puudutas munkluse arengut Süürias, Mesopotaamias ja Pärsias kuni kümnenda sajandini. Järgmisel aastal emigreerus ta koos perekonnaga Saksamaale, hiljem Ameerika Ühendriikidesse, kus asus tööle Chicago ülikooli. Ta tegi regulaarselt uurimisreise Lähis-Ida aladele, eesmärgiga pildistada ning uurida seal asuvaid käsikirju. Arthur Võõbus oli üks maailma juhtivamaid sürolooge. Põhitöö kõrvalt publitseeris mitmekümne köitelise mahuka teose „Studies in the History of the Estonian People“.