Doktorandi suvepäevik: Helle Kaasik Brasiilias toimunud talvekoolist ja ayahuascast

Mida teeb doktorant suvel?

Üks võimalik vastus sellele küsimusele on, et doktorant küsib Dora Plussilt doktorantide õpirände toetuse, ostab Estravelist lennupiletid, sõidab suvisest Eestist talvisesse Brasiiliasse ja teeb seal oma doktoritööd.

Miks Brasiiiasse?

Aga selleks, et kui doktoritöö teemaks on ayahuasca rituaalid, siis on Brasiilia uurimiseks üks parimaid kohti maailmas.

(Vaata kindlasti ka postituse lõpus olevat galeriid.)

Minu uurimistöö viis mind Brasiiliasse päris mitme omavahel seotud eesmärgiga: osalemine rahvusvahelises ayahuasca-teemalises talvekoolis, ayahuasca keemilise koostise analüüsid Campinase Ülikooli (UNICAMP) keemiainstituudis ning välitööd ayahuasca kasutajate kogukondades, enamjaolt Santo Daime kogudustes.

Ayahuasca on Amazoonia taimedest keedetud psühhedeelne jook, mida kasutatakse rituaalide käigus vaimse maailmaga ühenduse saamiseks. Selle joogi keetmise avastasid Amazoonia põliselanikud, kes kasutavad neid ja paljusid teisi oma kodumaal kasvavaid taimi oma ravi- ja nõiakunstis. Kahekümnenda sajandi algul tutvusid selle joogiga kristlastest sisserändajad. Nende saadud kogemuste mõjul tekkisid Brasiilias eklektilised usuliikumised Santo Daime, Uniao do Vegetal ja Barquinha, mis ühendavad kristlust Lõuna-Ameerika ja Aafrika põliselanike rahvausundite elementidega. Nende usundite jumalateenistustel kasutatakse ayahuascat sakramendina.

Ayahuasca mõju teadvusele on väga mitmekesine ja individuaalne. Rituaaliöö jooksul võib osaleja kogeda kõike, mida ta ette kujutada suudab, ja veel palju rohkemat. Võidakse näha unenäolisi nägemusi ja leida uusi vaatepunkte iseenda olevikule, minevikule ja tulevikule, eluolukordadele ja inimsuhetele. Kasutajad usuvad, et ayahuasca tervendab ja õpetab inimest, ning et nii meeldivad kui keerulised kogemused aitavad inimesel oma eluga paremini toime tulla, kui inimene saadud kogemustest õiged järeldused teeb ja need oma ellu rakendab. Kasutajad otsivad ayahuascast abi ja juhatust oma vaimsel arenguteel ja leevendust mitmesugustele ihu- ja hingehädadele.

Ayahuasca on tänapäeval maailmas uusvaimsuse osana populaarseks saanud, selle ümber on tekkinud omaette turismi- ja äriharu. Lõuna-Ameerikas elatuvad ayahuasca-turismist retriidid, kus lisaks šamaanide juhitud ayahuasca tseremooniatele pakutakse klientide ootustele vastates sageli ka teisi uusvaimsusele iseloomulikke praktikaid – taimedieete, joogat, meditatsiooni, reikit, mitmesuguseid kehapuhastusi ja rohkem või vähem tunnustatud psühhoteraapia vorme. Ayahuasca tseremooniate korraldajad reisivad ringi ka Euroopas ja pakuvad veidi rohkem kui saja euro eest võimalust tseremoonial osaleda.

Nagu kõigil ravimitel, on ka ayahuascal omad riskid ja vastunäidustused, ükski rohi ei ole ju kõigile inimestele ühtviisi hea. Pole mõistlik kahtlastelt tegelastelt tajumuutvat jooki vastu võtta – lisaks rahalisele kaotusele ei pruugi see ka tervisele hea olla. Ayahuasca nime all pakutakse mõnikord hoopis teistest taimedest kokku keedetud või koguni kemikaalidega „rikastatud“ psühhonaudikokteile, mille mõju on veel ettearvamatum kui ayahuasca oma. Mida agaramalt sellises tseremoonias osalemist pakutakse ja mida suuremaid imesid osalemise tulemusena lubatakse, seda enam tuleb sellise pakkuja suhtes ettevaatlik olla. Imelisi tulemusi garanteerida ei ole võimalik. Enamus inimesi, kellega ma rääkinud olen, ei kahetse ayahuasca tseremoonial osalemist ja leiavad, et see mõjus neile hästi. Mõned inimesed seevastu ei tunne ayahuasca mõjul midagi erilist või saavad hoopis veidra, kannatusterohke või hirmutava kogemuse, mis tekitab probleeme juurde rohkem kui neid lahendab.

Kuna ayahuasca koostises sisalduv dimetüültrüptamiin (DMT) on enamikus maades „keelatud ainete nimekirjas“, siis tseremooniaid nendes maades avalikult ei reklaamita. Mõnikord reklaamivad end internetis tseremooniakorraldajad, kelle rahateenimissoov ületab ettevaatuse, kuid selline reklaam ei ole pakutava teenuse kohta hea märk. Paljud kogenud ayahuasca kasutajad usuvad, et ayahuascat reklaamida ega soovitada ei ole vaja – kui inimesele seda kogemust tarvis on, küll ta õigel ajal selleni tee leiab.

Brasiilias on ayahuasca kasutamine spirituaalsetel eesmärkidel lubatud ja selle kasutajaid korravalvurid ei kimbuta. Siiski tuleb ka Brasiilias ayahuasca kogukondade leidmiseks teemaga seotud inimesi tunda ja „märke lugeda“. Turult ega poest seda jooki ei saa ja linnapildis ayahuasca reklaame pole. Aktiivset usukuulutamist ei peeta ayahuasca religioonides õigeks ja kogemustega inimesed enamasti ise sel teemal vestlust ei alusta.

Nädalane talvekool Campinase Ülikoolis oli väga interdistsiplinaarne, käsitledes teemasid ayahuasca ajaloost, botaanikast, keemiast, psühholoogiast ja sotsiaalaladelt. Arvasin, et olen juba päris hästi oma uurimisteemaga kursis, aga selleteemaline teadustöö areneb edasi sellise kiirusega, et kõiki uusi häid artikleid ei jõua keegi lugeda. Seega kuulsin kursusel päris palju uut ja huvitavat ja sain kaasa hea hulga elektroonilisi õppematerjale. Tekkis mõte, et ka Tartu Ülikoolis võiks olla huvilistele vabaaine „Sissejuhatus psühhedeeliasse“…

Talvekooli lõppedes oli soovijatel võimalus väljaspool kursuse tunniplaani osaleda „praktikumis“ ühes kohalikus Santo Daime grupis ja seda võimalust ei jäetud kasutamata. Rituaali korraldus ja seal lauldavad portugalikeelsed vaimulikud laulud olid mulle juba tuttavad; sain ühislaulmises osaleda, kasuliku kogemuse ja keemiliseks analüüsiks mõned sakramendi proovid.

Keemilise analüüsi jaoks sakramendi proovide kogumine ja ettevalmistamine võttis päris palju aega ja tööd. Kogukonnad ja nende juhid suhtuvad selleteemalisse teadustöösse enamasti hästi. Külastajatel võimaldatakse üldjuhul rituaalides osaleda, eriti kui nad on sarnaseid rituaale juba varem kogenud. Rituaalil pealtvaatajaid ei ole, kõigil rituaalis osalejatel tuleb ka sakramendist osa saada, kuid saab küsida väiksemat doosi ja enamasti sellise sooviga ka arvestatakse. Kogudused annavad asjatundlikele ja usaldatavatele uurijatele heameelega keemiliseks analüüsiks mõnemilliliitriseid (ca 1/10 doosi) sakramendi proove, olles ka ise analüüside tulemustest huvitatud. Täisdoosi (ega suuremat kogust) sakramenti kirikust kaasa saada ei ole mõtet üritadagi, sest kirikus on sakramendi võõrastele kaasa jagamine (rääkimata sellega äritsemisest) keelatud ja kui keegi asjatundmatu peaks sellist soovi avaldama, siis selle peale võidakse tõsiselt solvuda.

Üks huvitavamaid Santo Daime rituaale on sakramendi keetmine, feitio. Rituaal kestab mitu ööpäeva, mille jooksul on suured pajad valmiva sakramendiga pidevalt tulel. Keetmises osalevad kiriku liikmed ja nende perekonnad, tööülesanded on naiste ja meeste vahel traditsiooniliste reeglite järgi jaotatud. Masinaid ei kasutata, traditsiooniliselt töödeldakse pühad taimed pühaks joogiks käsitsi. Kõik füüsiliselt rasked ja ohtlikud tööd (nt puuhaamritega ayahuasca-väädi peenekstampimine, hiiglasliku kolde kütmine, suurte kuumade padade tassimine) teevad mehed. (Nende raske töö nägemine kasvatas oluliselt mu austust meessoo vastu.) Naised tegelevad feitio ajal Rainha lehtede puhastamise ja sorteerimisega, teevad süüa ja laulavad. Ühislaulmine on Santo Daime rituaalidel väga tähtis ja hea lauluhäälega eeslauljanna (puxadora) on koguduses väga austatud ja armastatud.

Kui tavaliselt doseerib jumalateenistustel sakramenti kogenud jagaja ja tugevasse protsessi sattujate eest hoolitsevad oskuslikud korrapidajad, siis feitio ajal on kann sakramendiga kogu aeg laua peal ja igaüks kallab endale sealt ise omal äranägemisel, „reisisaatjaid“ osalejate eest hoolitsemas ei ole. Selline korraldus on ka põhjus, miks kogenematud inimesed selles rituaalis osaleda ei saa – ümbritsevas metsas on igasugust elu ja iga osaleja peab oskama endaga igas olekus ohutult toime tulla.

Sakramenti kasutati Santo Daime kogukonnas ka väljaspool jumalateenistusi universaalse ravimina nii sees- kui välispidiselt mitmesuguste ihuhädade vastu nagu putukahammustused, põletikud ja pisihaavad. Paar huvitavamat ravilugu, mille tunnistajaks mul oli õnn olla, jõuavad loodetavasti ka doktoritöösse.

Omaette väärtus Campinase Ülikoolis oli minu jaoks ka osalemine selle teemaga pikka aega tegelenud entusiastlikus uurimisgrupis, milleks mul kodumaal kahjuks võimalust ei ole.

Õppereis Brasiilias jätkub, loodan saada veel mitmeid huvitavaid kogemusi ja uurimistulemusi. Uurimistulemustest kirjutan koos Campinase Ülikooli teadlastega artiklit, et minu Brasiilias saadud kogemustest ka teadusele kasu oleks. Õppereisi toetas rahaliselt Euroopa Liidu Regionaalarengu programm DoRa Pluss programmi kaudu. Seegi blogiartikkel väljendab minu soovi tänuks saadud imeliste reisivõimaluste eest midagi ühiskonnale tagasi anda.

Kokkuvõttes olen selle reisi eest väga tänulik ja soovitan kõigil, kel süda kutsub, julgesti mõnele kaugemale õppereisile minna, et hingelähedaste teemadega sügavamalt tutvuda. Vaatepunkti vahetus rikastab maailmapilti mitmetel viisidel, mida inimene oma igapäevaelu keskelt vaadates ei oska oodatagi.

Helle Kaasik on usuteaduskonna doktorant.

Artikli aluseks olnud teadustööd on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondist.