Eesti teoloogiateaduse ajaloost
Järgnevalt on võimalik lähemalt lugeda teoloogiateaduse arengust ja kujunemisest Eestis ja spetsiifilisemalt Tartu Ülikoolis.
Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni
Nagu keskaja Euroopas üldiselt toimus ka Vana-Liivimaal teoloogilise õpetuse andmine ja ilmselt mõningane uurimistegevus toom- ja kloostrikoolides. Kloostritele kuulusid ka raamatukogud. 13.saj lõpuveerandil tegutses Tallinna dominiiklaste kloostris koolijuhatajana Mauritius, kes oli Albertus Magnuse õpilane.
Dominiiklaste ordu ülemkapiitel andis juba 1236 korralduse, et mungad õpiksid kohalikku keelt. Kloostrikirikutes jutlustati eesti keeles alates 13.saj lõpust. Aastast 1428 nõudis Riia provintsiaalkirikukogu maakogudustes ka rahvakeelset jutlustamist. Samal aastal loodi lisaks lisaks kloostri- ja toomkoolidele ka kõrgem ladinakool. Reformatsiooni käigus 1528 muudeti Tallinnas varasem ladinakool triviaalkooliks, elementaarkoolid olid Tartus, Narvas ja Paides, toomkoolid tegutsesid edasi Tallinnas, Tartus ja Haapsalus. Rahvakeelse usuõpetuse vajadust püüti rahuldada eestikeelsete katekismuste üllitamisega (Wanradt-Koell 1535, Witte 1553-54), mis aga vastavalt Tallinna ja Tartu rae poolt keelustati. 1583 avasid jesuiidid Tartus gümnaasiumi ja 1585 esimese Eesti kõrgkoolina kolleegiumi koos tõlkide seminariga. Samal aastal ilmus jesuiitide eestikeelne katoliku katekismus, kolleegium avaldas muidki mitmekeelseid teoloogilisi käsiraamatuid.
Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses. Avati kolm akadeemilist gümnaasiumi (Tartus 1630, Riias ja Tallinnas 1631). Kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti Tartu gümnaasium kuningas Gustav II Adolfi aktiga 30. VI 1632 ülikooliks.
Traditsioonipäraselt kujunes ülikoolis juhtivaks fakulteediks usuteaduskond. Õppetöö korralduse eeskujuks oli Uppsala ülikooli usuteaduskond, selle järgi oli professuur 4-astmeline: I usuteadlane (korraline professor) õpetas Vana Testamendi (VT) ajaloolisi raamatuid ja kirikulugu, II usuteadlane (samuti korraline professor) Uue Testamendi (UT) raamatuid ja kirikulugu, III usuteadlane (erakorraline professor) prohvetiraamatuid, IV usuteadlane (samuti erakorraline professor) usutunnistuskirju ja poleemikat, adjunkt viis läbi enamasti harjutustöid. Usuteaduskonna erakorralised professorid õpetasid ka filosoofiateaduskonnas heebrea, kreeka või Ida keeli. Tegelikult oli nii Academia Gustaviana (1632-56) kui ka Academia Gustavo-Carolina perioodil (1690-1710) IV usuteadlase ametikoht täitmata ja tema õppeülesandeid täitsid teised õppejõud; Academia Gustavo-Carolina usuteaduskonnas ei olnud samuti ametis adjunkti ja I, II ja III teoloog ei õpetanud sageli vastavuses oma erialaga. Õppetöö toimus loengute, disputatsioonide ja eksamite näol, teaduskraadid olid kandidaat, litsentsiaat ja doktor. Teaduskraadi omandamiseks usuteaduse alal pidi taotleja olema eelnevalt õppinud filosoofiateaduskonnas ja omandanud seal vähemalt magistrikraadi, mis oli seal esimene aste. Loomulikult pidid usuteaduse üliõpilased õppima filosoofiateaduskonnas heebrea ja kreeka keelt, ladina keele oskust peeti ülikooli astumisel enesestmõistetavaks. Usuteaduse kandidaadi astme saamiseks tuli teha eksam ja esineda disputatsiooniga, litsentsiaadi astme jaoks tuli sooritada suur eksam "totum theologici studii cursum" (selle sooritasid Tartu õppejõududest Mancelius 1632, Goetschenius 1633, Schomerus 1639), doktorikraadi saamiseks tuli kaitsta dissertatsioon (Tartu õppejõududest tegid seda Gezelius 1661, Schomerus 1648, Pärnu õppejõududest Moberg 1699), kraadi kinnitas alates 1675. aastast Rootsi kuningas. Vastavalt ülikooli konstitutsioonile pidi ülikooli ja usuteaduskonna teoloogiline suunitlus jääma luterliku ortodoksia raamidesse. Rektor pidi tõotama, et õpetatakse puhast evangeelset õpetust. Professor pidi tõotama, et ta jääb surmani õigesse usku, mis väljendub Pühakirjas, apostlikus, Nikaia ja Athanasiose usutunnistustes, et ta jääb muutmata Augsburgi usutunnistuse juurde ja väldib igasuguseid hereetilisi õpetusi. Vandetõotusest pidasid professorid ka reeglina kinni, erandiks oli Georg Preussius, kes oli mõnda aega mõjustatud Rootsis levinud religioossest sünkretismist, mis taotles roomakatoliikluse ja protestantlike voolude ühendamist.
Tartu ülikooli usuteaduskonnas on sel ajajärgul töötanud 18 õppejõudu. Kogu Academia Gustaviana perioodi oli I usuteadlase ametikohal prof Andreas Virginius (siin ja edaspidi tööaastad 1632-56). II usuteadlase ametikohal õpetasid seal professorid Georg Mancelius (1632-37), Petrus Schomerus (1639-40), Salomo Matthiae (1642-50) ja Gabriel Elvering (1652-56), III usuteadlase ametikohal erakorralised professorid Johann Weideling (1632-33), Petrus Goetschenius (1633/34-36), Johann Gezelius (1643-49) ja Georg Preussius (1654-56). Adjunktideks olid Adrian Virginius (1638-47) ja Petrus Svenonis Lidenius (1652-56). Academia Gustavo-Carolina perioodil õpetasid I teoloogiat prof-d Olaus Moberg (1690-95 ja 1698-1705), Crispin Jernfeld (1695) ning Johannes Folcher (1707-10), II teoloogiat professorid Crispin Jernfeld (1690-95), Olaus Moberg (1695-98), Lars Molin (1698-1703), Johannes Folcher (1703-1707) ja Ingemund Bröms (1707-09). III teoloogi ametis vaheldusid erakorralised professorid Olaus Moberg (1690 kohusetäitjana), Lars Molin 1695-98), Gabriel Skragge (1698-1701), Johannes Folcher (1701-03), Ingemund Bröms (1705-07) ja Nicolaus Wiraeus (1707-10). Academia Gustavo-Carolinas õpetas 30 aasta jooksul niisiis 7 professorit, kes rasketes tingimustes (katku- ja nälja-aastad Tartus 1690. aastail ja sõjaaeg Pärnus 1700-10 kuni ülikooli likvideerimiseni), püüdes säilitada õppetöö taset ja omavahel I, II ja III teoloogi professuure vahetades, et ained õpetatud saaksid. Õppejõudude seas on olnud väljapaistvaid õpetlasi. Nt. Andreas Virginius kommenteeris Piibli raamatuid ja tema juhendamisel kirjutati palju disputatsioone eriti psalmide, Matteuse ja Johannese evangeeliumide eksegeesi alalt, Georg Mancelius ja Gabriel Elvering olid kiriku- ja dogmadeloo asjatundjad, kes uurisid eriti apologeete ja juhendasid arvukalt disputatsioone, Olaus Mobergi valdkond oli kristlik moraal ja eetika. Tartu ülikooli teoloogid olid teadussidemetes Euroopa tähtsamate protestantlike ülikoolidega.
Olulist kultuurirolli täitis Tartu ja Pärnu perioodil ülikooli trükikoda. Aastail 1632-1710 ilmunud teadaolevalt 1389 trükise seas oli teoloogia-alaseid disputatsioone või dissertatsioone 181, lisaks trükiti seal mitukümmend teoloogilise sisuga oratsiooni (temaatilist eksamilaadset kõnet). Trükikojad olid ka Riias kindralsuperintendendi ametkonnas ja Tallinna gümnaasiumi juures.
Toonase Tartus ja Pärnus tegutsenud ülikooli tähendust Eesti kultuurilisele edenemisele on raske üle hinnata: piisab, kui nimetada, et nendest, kes olid selles ülikoolis pikemat või lühemat aega õppinud, on olnud kiriku teenistuses Liivimaal ca 150 ja Eestimaal ca 90 isikut, lisaks mitu pastorit Saaremaal ja palju haritud kooliõpetajaid Eesti- ja Liivimaal. Ülikooli olemasolu oli baasiks, millelt lähtudes oli võimalik rajada rahvakoolide võrk (alates 1687 Liivimaal, 1690 Eestimaal, 1695 Saaremaal).
Rootsi võimu ajal pandi kirikuõpetajate poolt alus eestikeelsele vaimulikule kirjandusele. Nimetagem vaid Heinrich Stahli "Käsi- ja koduraamatut" (1632-38), Joachim Rossihniuse "Evangeeliumid ja epistlid" (1632) ja katekismust ning Adrian Virginiuse tõlgitud "Vastset Testamenti" (1686), Johannes Gutslaffi Piibli-tõlgete katkeid, Eberhardi ja Heinrich Gutsleffi "Uut Testamenti" (ilmus 1715) jt. Mitmedki varem valminud käsikirjad jõudsid ilmuda alles Vene keisririigi aastatel. Pikk ja keeruline eellugu oli 1739 Tallinnas ilmunud, Jüri pastori Anton Thor Helle ja Tallinna Pühavaimu eesti koguduse õpetaja Eberhard Gutsleffi tõlgitud esimese eestikeelse Piibli tervikväljaandel.
18. saj jõudsid Eestisse pietistlikud usuvoolud, mis seadsid esiplaanile isikliku vagaduse ja usuelu äratustöö. Seda esindasid ennekõike nn Halle pietistid eesotsas August Hermann Francke ja Tallinna toomkiriku pastori Christoph Friedrich Mickwitziga; hiljem lisandus ka vennastekoguduse liikumine. Eriti edukas oli vennastekoguduste misjonitöö piirkondades, kus Halle pietistid olid enne äratustööd teinud. Vennasteliikumise suurimaks saavutuseks tuleb pidada eesti rahva ristiusustamise nö tõelist lõpuleviimist 18.saj II poolel. Samal ajal saabus välismaa ülikoolides õppinud pastorite kaudu E. alale ka ratsionalistlik teoloogia, mis käsitles kiriku- ja usuelu eeskätt mõistuse, "loomuliku" moraali, loodusseaduste ja riikliku otstarbekuse positsioonilt.
19. sajandil oli teoloogia eelkõige seotuud TÜ saksakeelse usuteaduskonnaga (1802-1918), milles koolitati pastoreid luterlikule kirikule tervel Venemaal. Siin sai oma hariduse ka eesti soost usuteadlaste esimene põlvkond.
Sajandi kahel esimesel kümnendil valitses teaduskonnas ratsionalism, mis nägi kristlikus religioonis vaid moraalseid väärtusi. Ainsa erandina saab esile tõsta rootsi päritolu dogmaatikut Lorenz Ferdinand Ewersit, kes oli taasavatud ülikooli esimene prorektor ning esindas teoloogias luterlikku ortodoksiat. Tema kõrval oli eksegeet Johann Wilhelm Friedrich Hezel, kes lisaks paljudele muudele teaduslikele kirjutistele erinevatelt aladelt avaldas 1809 Uue Testamendi tõlke ratsionalismi vaimus. Selle tagajärjel võeti talt 1813 õigus eksegeetiliste ainete lugemiseks.
1820. aastate alguses viidi läbi usuteaduskonna reform pietistlikus vaimus. 1823 vabastati ametist või saadeti emerituuri kõik senised professorid ning kutsuti nende asemele uued õppejõud. Nende seas tuleb esile tõsta dogmaatik Ernst Wilhelm Christian von Sartoriust (Tartus 1824-35), kirikuloolast Andreas Caspar Friedrich Buschi (Tartus 1824-49) ja praktilist teoloogi Julius Piers Ernst Hermann Walterit (1794-1834). Viimase järeltulijaks sai hilisem piiskop Carl Christian Ulmann (Tartus 1835-42), kes ainsa teoloogina oli valitud ülikooli rektoriks. Sellel perioodil olid teoloogilistest suundadest esindatud luterlik ortodoksia ja pietism, samuti F. D. E. Schleiermacheri mõjud. Arengu jaoks oli oluline sideme loomine luterliku maakirikuga, mis esimesel perioodil täiesti puudus.
1840. aastatel oli Eesti- ja Liivimaa luterlikes maakirikutes kriis, mille oli tinginud vennastekogudusteliikumine ja Vene õigeusu kiriku konversioonikampaania. Tuge leiti just Tartu usuteaduskonnalt. Eriliselt tuleb selles seoses esile tõsta dogmaatikut Friedrich Arnold Philippit (Tartus 1841-51), praktilisi teolooge Theodosius Andreas Harnackit (Tartus 1847-53 ja 1866-75) ja Arnold Friedrich Christianit (Tartus 1852-65). Nende kõrval tegutsesid eksegeet Johann Karl Friedrich Keil (Tartus 1838-58) ja kirikuloolane Johann Heinrich Kurz (Tartus 1849-1870).
Teadustegevuse kõrgpunkt teaduskonnas saavutati kahe kohalikku päritolu õpetlase, dogmaatiku Alexander Konstantin von Oettingeni ja kirikuloolase Gustav Moritz Constantin von Engelhardti ajal. Nende kõrval mängisid olulist rolli moodsat ajaloolis-kriitilist piibliuurimist propageerivad eksegeedid Johann Christoph Wilhelm Volck ja Heinrich Ferdinand Mühlau. Teaduskond oli neil aastakümnetel erakordselt ühtne, mis muuhulgas ilmnes diskussioonis Piibli verbaalinspiratsiooni üle, mis sai alguse 1884 Volcki ja Mühlau avalikest loengutest ülikooli aulas. Sellel perioodil õppisid Tartus mitmed hiljem terves Euroopas tunnustatud õpetlased, nagu Nathanael Bonwetsch, Reinhold Karl Gustav Adolf Seeberg ja Adolf Harnack.
1890. aastatel muutus teaduskonnas teravaks järelkasvu probleem. See oli osalt seotud venestamiskampaaniaga, mille käigus sai tavaks õppejõudude ametisse nimetamine teaduskonna arvamust arvestamata, nagu süstemaatik Johann Hermann Kersteni ja kirikuloolase Jan Kvaèala puhul.
Teiseks polnud poliitilistel põhjustel enam võimalik kutsuda õppejõudude Saksamaalt. Seetõttu langeb sellesse perioodi suur hulk magistripromotsioone: UT alal Oskar Theodor Alfred Seeberg, Konrad Grass ja Johannes Adam Justus Frey;. semiidi keelte alal Alexander von Bulmerincq ja Otto Emil Seesemann, ajaloolises teoloogias Alexander Johannes Berendts ja Gotthilf Traugott Hahn, süstemaatilises teoloogias Karl Gustav Girgensohn. 1914-15 järgnes veel kaks habilitatsiooni: kirikuloo alal- Arthur Karl Konstantin von Ungern-Sternberg ja UT alal Adalbert von Stromberg 1916 anti teaduskonnale korraldus minna õppetöös üle vene keelele. Protesti märgiks astusid professorid ametist tagasi ning teaduskond lõpetas tegevuse. Lühikest aega tegutseti veel saksa okupatsiooni ajal 1918 sügisel. 1919 avatud eesti ülikooli usuteaduskonda asusid tööle ning tagasid sellega teatava järjepidevuse Bulmerincq, Grass, Seesemann ja Stromberg.
Eesti Vabariigi TÜ avamisel jätkus teoloogia õpetamine ja teoloogia-alane uurimistegevus usuteaduskonnas. Teaduskond on järjepidevalt tegutsenud tänaseni, kuigi mitte alati sama nime all ja TÜ koosseisus. Nõukogude okupatsiooni ajal 1940 usuteaduskond suleti. 1941-44 Saksa okupatsiooni ajal oli ta Usuteaduslik Instituut ega olnud ülikooli osa. 1940. aastate lõpupoole jätkati tegevust algul EELK Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni ja hiljem EELK Usuteaduse Instituudi nime all. TÜ usuteaduskond avati uuesti 1991. aastal. Teaduskonna struktuur on jäänud põhijoontes samaks, välja arvatud see, et 1940 lõpetas tegutsemise õigeusu õppetool, alates 1991 ei ole teaduskond enam konfessionaalne, vaid evangeelne ja 2001 asutati luterliku usuteaduse õppetool.
Selle perioodi vältel on TÜ usuteaduskonnas, sh EELK Usuteaduse Instuudis, õpetanud Vana Testamendi erialasid ja semiidi keeli A. v. Bulmerincq, Uku Masing, Jankel Nodel, Evald Saag, Kalle Kasemaa, Helmi Pata, Jürnas Kokla, Vello Salo ja Andres Gross. Uue Testamendi alasid on õpetanud A. v. Stromberg, K. Grass, O. Seesemann, Kurt Saarsen, Siegfrid Aaslava, Ago Viljari, Kaide Rätsep, Toomas Paul, Peeter Roosimaa, Randar Tasmuth, Anne Kull ja Ain Riistan. Ajaloolise usuteaduse alal on töötanud Olaf Sild, Arthur Võõbus, Lembit Tedder, Adolf Horn, Hillar Põld, Voldemar Ilja, Harri Rein, Marju Lepajõe, Andres Saumets, Urmas Petti ja Riho Altnurme. Süstemaatilise usuteaduse alal on tegutsenud Hugo Bernhard Rahamägi, Jaak Taul, Elmar Salumaa, Jaanus Noormägi, Alar Laats, Arne Hiob ja Anne Kull; tegeliku ehk praktilise usuteaduse alal Johan Kõpp, Jaak Varik, Jüri Kimmel, Jaan Kiivit (1906-71), Ago Viljari, Albert Soosaar, Eenok Haamer, Jaan Kiivit (s.1940), Andres Taul, Karl Laantee, Gustav Piir, Pille Valk, Siret Rutiku ja Tõnu Lehtsaar ning võrdleva usuteaduse alal Eduard Tennmann, Uku Masing, Robert Kannukene, Kalle Kasemaa, Jaan Kivistik ja Tarmo Kulmar.
Apostelliku õigeusu õppetoolis töötasid Karp Tiisik (1919-22) ja Vassili Martinson (1923-40), luterlikku usuteadust õpetab Alar Laats, sumeroloogiat ja akkadistikat alates 1997 Thomas Kämmerer Münsterist.
1990. aastatel on usuteaduskonnas töötanud rida mainekaid külalisõppejõude: Tartu Ülikooli audoktorid Jürgen Becker, Michael Heltzer ja Otto Kaiser, Tartu Ülikooli auliikmed Egon Brinkschmidt ja Henning Kramer, samuti Erwin Bischopsberger, Peter Bloth, Manfried Dietrich, Günther Gassmann, Simon Gerber, Carl-Henric Grenholm, Nicolas Heutger, Bernd Hildebrandt, Eberhard Jüngel, Karl-Heinz Kuhlmann, Andreas Pawlas, Henning krahv Reventlow, Joachim Rogge, Kurt-Friedrich von Scheliha, Alberto Soggin, Gottfried Sprondel, Anna-Kathrina Szagun, Christoph Stumpf, Winfried Thiel, Jukka Thurén, Aarne Toivanen jt. Tähtsamad akadeemilised seltsid on olnud Theologische Studentenverein zu Dorpat (1867-1939), Akadeemiline Usuteadlaste Selts (1921-40) ja selle järglane Akadeemiline Teoloogia Selts (asut 1999). Kahe maailmasõja vahel avaldati teaduslikke töid pms. EV TÜ Toimetiste B sarjas ning "Usuteaduslikus Ajakirjas" (ilmus 1926-40, taastatud 2000). Nõukogude okupatsiooni piiratud tingimustes ilmus 1956 "Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Aastaraamat", aastast 1982 kogumik "EELK", alustati ka EELK Usuteaduse Instituudi toimetiste avaldamist.
II maailmasõja järel välismaal (USA-s ja Kanadas) töötanud usuteadlastest on olnud nimekamad A. Võõbus, Heino Kaddai ja Mihkel Soovik. Eesti Usuteadlaste Selts Paguluses on andnud välja oma sarja eesti ja inglise keeles ("Papers of the Estonian Theological Society in Exile"). Töötanud on ka EELK Usuteaduse Inst. (asut 1977 Torontos), kus õppejõududena on tegutsenud Vello Salo, Rudolf Kiviranna, A. Võõbus, Jaak Taul, Andres Taul, Karl Raudsepp ja Mihkel Soovik.
Väljaspool EV TÜ usuteaduskonda tegutsenud teoloogidest olid tuntumad uusprotestantlikku suunda esindav Theodor Alexis Tallmeister (ta andis 1923-40 välja ajakirja "Protestantlik Ilm") ja ortodoksset-pietistlikku suunda esindav Harald Põld. 1931-1939 tegutses Tartus saksakeelne usuteaduslik eraakadeemia (Theologisch-Philosophische Luther-Akademie), mille tuntumateks õppejõududeks olid Werner Gruehn (1887-1961), G. von Rauch, H. Frey, Eduard Steinwand ja E. Brenz.
Tänapäeval töötab Eestis 4 teoloogilist rakenduskõrgkooli: Tallinnas EELK Usuteaduse Instituut ja Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, Tartus Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Teoloogia Akadeemia.
Eesti teoloogia kõige olulisemateks esindajateks 20.sajandil on olnud U. Masing töödega Vana Testamendi, semiidi filoloogia ja võrdleva usuteaduse alalt, A. Võõbus uuringutega Süüria kirikuloo alalt, E. Salumaa süstemaatilise usuteaduse alaste ja Toomas Paul Eesti piiblitõlke ajaloo alaste töödega. Tegeletakse judaistikaga (K. Kasemaa), kirikuloo valdkondadega (V. Ilja, U. Petti, R. Altnurme ja R. Saard), Johannese kirjanduse uurimisega (Randar Tasmuth), religioonipsühholoogiaga (Tõnu Lehtsaar), varajase Euroopa ja Kolumbuse-eelse Ameerika võrdleva usundilooga (T. Kulmar), teaduse ja teoloogia suhetega (A. Kull), religioonipedagoogikaga (P. Valk) ning ida- ja läänekristluse teoloogiliste suhetega (Alar Laats).
L. Andresen. Eesti kooli vanem ajalugu. Tln., 1985; T. Frey (Hg.). Die Theologische Fakultät der Kaiserlichen Universität Dorpat-Jurjew 1802-1903. Historisch-biographisches Album mit Beiträgen früherer und jetziger Glieder der Fakultät. Reval, 1905; Tartu Usuteaduskond Rootsi ajal.- Usuteadusline Ajakiri, lisavihk nr.3 Tartu Ülikooli 300 a. juubeli puhul. H. Seesemann. Die Theologische Fakultät der Universität Dorpat 1802-1918.- R. Wittram (Hg.). Baltische Kirchengeschichte. Beiträge zur Geschichte der Missionierung und der Reformation, der evangelisch-lutherischen Landeskirchen und des Volkskirchentums in den baltischen Landen. Göttingen, 1956; A. Võõbus. The Department of Theology at the University of Tartu. Its Life and Work, Martyrdom and Annihilation.- Papers of the Estonian Theological Society in Exile, 14. Stockholm, 1963; Tartu ülikooli ajalugu I 1632-1798. Tln., 1982; O. Sild, V. Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Trt., 1995 (Paljundatud käsikirjana); L. Raid. Tartu Ülikooli usuteaduskond 1632-1940. Trt., 1995; T. Kulmar. Tartu Ülikooli usuteaduskond.- Eesti Kirik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku häälekandja eksiilis. 49.aastakäik, 1999, nr. 2; T. Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetustest kuni 1999. aastani.- Eesti TA Emakeele Seltsi Toimetised nr. 72. Tln., 1999; T. Kulmar. Religiooniteadused ja usundilugu teadusliku uurimisvaldkonnana Eestis.- Usuteaduslik Ajakiri, 1/2000 (47). Tartu, Akadeemiline Teoloogia Selts, 2000; E.-L. Jaanson. Tartu ülikooli trükikoda 1632-1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia. Trt., 2000.
