Igor Ahmedov kaitseb doktoritööd „Kierkegaardian Theology of Education“

2. juunil kell 16.15 kaitseb Igor Ahmedov teoloogia erialal doktoritööd „Kierkegaardian Theology of Education“ („Kierkegaardlik haridusteoloogia“).

Juhendajad:

professor Anne Kull, Tartu Ülikool

professor Nigel Tubbs, Winchesteri Ülikool (Suurbritannia)

Oponent:

professor Solveig Magnus Reindal, NLA Høgskolen (Norra)

Kokkuvõte

Kuivõrd on võimalik tõde õppida? See küsimus on vaevanud filosoofe ja teolooge lääne mõttemaailma algusaegadest peale. Käesolev uurimus kierkegaardlikust haridusteoloogiast kutsub ümber mõtestama hariduse ja teoloogia seost – teologiseerima haridust. Selle keskmes on suured küsimused: kas haridus saab olla midagi enamat kui pelgalt teadmiste edasiandmine? Kas see võiks olla eksistentsiaalne teekond? Kas haridus võib olla Jumal?

Doktoritöös vaadeldakse uut arusaama Jumalast ja haridusest Søren Kierkegaardi teoloogia kolmikjaotuse kaudu: objektiivne teoloogia, subjektiivne teoloogia ja eksistentsi-kommunikatsioon. Sidudes Nigel Tubbsi kaasaegse metafüüsika teooria teoloogilise mõtlemisega, luuakse uus hariduslik loogika ning nihutatakse selle kaudu teoloogia piire. See uus loogika, mis ammutab inspiratsiooni kaasaegsest metafüüsikast väidab, et tõde ei leidu objektis ega subjektis, vaid suhtes (relation).

Selle tõestamiseks käsitleb väitekiri sokraatliku, climakusliku ja tubbsiliku tõlgenduse kaudu Søren Kierkegaardi teost „Filosoofilised pudemed“, mille ta avaldas pseudonüümi Johannes Climacuse all. Need kolm tõlgendust avavad erinevaid viise, kuidas luuakse Jumala ja inimese vahelist suhet, mis omakorda peegeldub õpetaja ja õpilase suhtes. Seda suhet vaadeldakse uuesti inkarnatsiooni paradigma kaudu – mõõde, mis oli puudu Tubbsi kaasaegse metafüüsika teooriast. Inkarnatsiooni paradigmas pole Jumal enam abstraktne, vaid kehastunud Jeesus Kristusena.

Inkarnatsiooni aspekt toob esile ühe haridusteoloogia eristuva elemendi – kogemuse Jumal-õpetajast, mida uuritakse inimese-õpilase suhte teoreetilise vaatluse kaudu. Selle lähenemise kaudu seatakse kahtluse alla Kierkegaardi-uuringutes valitsev käsitlus, mis jagab Kierkegaardi haridusteooria teoses „Filosoofilistes pudemetes“ kaheks – jumalikuks ja inimlikuks õpetamiseks. Vastupidiselt sellele esitab väitekiri uue kierkegaardliku haridusteooria, mille kohaselt Jumal ongi haridus.

Töö seab kahtluse alla tänapäevases sekulaarses ülikoolis levinud haridusteoloogia käsitluse, mis lahutab teoloogia tegemise ja uurimise kaheks lepitamatuks sfääriks. Väitekirja unikaalne panus haridusteoloogia valdkonda seisneb haridusliku mõttesuuna ja kogemuse taasavastamises – suunas, mis on teoloogia distsipliinis juba loomupäraselt olemas. Samal ajal pakub see töö uut arusaama teoloogia ülesandest kui eksistentsi-kommunikatsioonist.