Indrek Linnuste kaitseb doktoritööd „Spirituaalse dimensiooni integreerimise võimalusest ja vajadusest tervishoiu- ja rehabilitatsioonisüsteemis“

24. märtsil kell 8.15 kaitseb Indrek Linnuste religiooniuuringute erialal doktoritööd „Spirituaalse dimensiooni integreerimise võimalusest ja vajadusest tervishoiu- ja rehabilitatsioonisüsteemis“.

Juhendaja:

professor Anne Kull, Tartu Ülikool

Oponent:

professor Kairi Kõlves, Griffithi Ülikool (Austraalia)

Kokkuvõte

Inimene on lisaks bioloogilisele kehale ning psühholoogilistele ja sotsiaalsetele aspektidele spirituaalne olend, kellel on isiklikud uskumused. Spirituaalsus hõlmab elu tähenduse otsinguid, toob kaasa ühenduse enda valitud ja/või religioossete uskumuste, väärtushinnangute ja tavadega, mis annavad elule mõtte nii indiviidina kui ka kultuuriruumi- ja kogukonnapõhiselt. Püüd siduda end nii looduse kui ka seletamatute ilmingutega on ajendanud inimkonda läbi ajaloo otsima terviklikkust.

Kuigi spirituaalsust on keeruline määratleda, ei ole see abstraktne idee või teooria, vaid ainulaadne elukogemus, mis võib kõnetada inimest pühaduse kaudu. Spirituaalsust ei saa kellelegi peale suruda, kuid seda saab teadvustada ja ärgitada, mistõttu võib seda käsitleda ka ressursina. Tervishoius ja rehabilitatsioonis on spirituaalse dimensiooni roll sageli alahinnatud, kuigi see võib toetada patsientide tervenemist ja taastumist. Haiglad on sageli kohad, kus inimesed puutuvad kokku eksistentsiaalsete küsimustega, sealhulgas surma ja kannatustega.

Doktoritöö eesmärk on tuua esile võimalused ja vajadused spirituaalse dimensiooni integreerimiseks tervishoiu ja rehabilitatsiooni valdkonda. Inimene ei jäta oma isiklikke uskumusi arsti või psühholoogi kabineti ukse taha – sageli on see justkui "elevant toas", millest ei räägita. Paljud patsiendid sooviksid, et tervishoiutöötajad arvestaksid nende spirituaalsete vajadustega, kuid see aspekt jääb sageli tähelepanuta. Peamisteks põhjusteks on ajapuudus, vähene väljaõpe ja ebamugavustunne eksistentsiaalsete teemade käsitlemisel.

Samas on leitud, et spirituaalne toetus võib aidata patsientidel paremini toime tulla haigustega, parandada vaimset tervist ja tõsta elukvaliteeti. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Maailma Psühhiaatrite Assotsiatsioon (WPA) on tunnustanud spirituaalsuse tähtsust tervishoius. Mitmed uuringud kinnitavad, et spirituaalsust saab käsitleda tõenduspõhiselt ning seda on võimalik integreerida kliinilisse praktikasse. Üheks võimaluseks on spirituaalse hindamise lisamine tervishoiutöötajate tööprotsessi, et mõista, kas ja millist tuge patsiendid vajavad. Spirituaalse dimensiooni integreerimine tervishoiuteenustesse tähendab inimese tervikliku heaolu arvestamist – patsient ei ole vaid haiguspilt, vaid ka oma kultuurilise tausta, uskumuste ja väärtuste kandja. Nende hulka kuulub ka religioosne või spirituaalne maailmapilt, mis võib kätkeda endas tervenemise dünaamikat.