Liina Kilemit: Eestimaalaste usuelu kajastavast uuringust
11. novembril 2021 toimus Tartu Ülikooli aulas Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) ühine konverents „Eesti elanike maailmapilt „Elust, usust ja usuelust 2020“ uuringu valguses“. Konverentsi eesmärgiks oli tutvustada Eesti ulatuslikuima religioonisotsioloogilise uuringu hiljutisi tulemusi ja arutleda nende üle töörühmades. Ettekannetega astusid üles nii religiooni- kui sotsiaalteadlased. Ürituse peamiseks sihtrühmaks olid vaimulikud, koguduste töötegijad ja religiooniuurijad akadeemilistest ringkondadest, kuid teretulnud siiski ka kõik teised asjast huvitatud. Loodetavasti jõudis seekord hübriidvormis toimunud konverentsile nii mõnigi selle blogipostituse lugejatest.
Tänaseks on „Elust, usust ja usuelust“ (EUU2020) tulemuste tutvustamiseks avaldatud mitu artiklit [1], samuti on arutletud uuringu kontseptsiooni üle [2]. Andmete põhjalikum analüüsimine seisab suuresti alles ees ja selle põhjal on valmimas artiklikogumik. Huvilised saavad konverentsi salvestist täies pikkuses järele vaadata Delfi ja Postimehe uudisportaalide vahendusel [3]. Uuringu esmaste tulemustega saab tutvuda Eesti Kirikute Nõukogu veebilehel [4]. Andmestiku kasutamiseks tuleks aga pöörduda EKN-i poole [5]. Seega on kõigile, keda teema sügavamalt huvitab ja kes andmeid kasutada soovivad, tagatud igati hea ligipääs. Minu postituse põhiline eesmärk on veelkord sellele uuringule tähelepanu juhtida ehk siis lihtsamalt öelduna: teha reklaami ning sellega loodetavasti tekitada huvi EUU uuringusarja vastu ka nendes lugejates, kes sellega siiani põgusalt või üldse mitte kokku puutunud.
EUU2020 andmed koguti seekord esmakordselt peamiselt veebiküsitluse abil, mida kombineeriti postiküsitlusega. Uuringu eelmiste etappide (2010, 2015) küsitlused olid läbi viidud näost-näkku intervjuudena. Üks põhjusi andmekogumise meetodi muutmiseks oli pandeemiaolukord, mis tegi võimatuks vahetu suhtluse respondentidega. Läbiviimise periood oli 25.11.2020 – 31.12.2020. Uuringu kontseptsioon ja ankeet töötati välja EKN-i ellu kutsutud ekspertide töörühma kollektiivse tööna [6]. Projekti juhtis EKN-i religioonisotsioloogia töösuuna juht PhD Laur Lilleoja. Küsitlustöö viis läbi OÜ Eesti Uuringukeskus. Valim koosnes 1000 vastajast vanuses 16 eluaastat ja rohkem.
Kuna uuringu maht on üsna suur, ei ole paratamatult võimalik anda ülevaadet kõigist tulemustest. Need jäävad iga lugeja enda avastada. Järgnevalt on keskendutud vastajate maailmavaatelisele ja usulisele enesemääratlusele ning religiooni tähtsusele nende jaoks. Uuring sisaldas aga veel ka moraalsete tõekspidamistega seonduvat (nt suhtumine aborti, eutanaasiasse, abielueelsetesse ja samasooliste seksuaalsuhetesse jne), vastaja suhet looduslikesse pühapaikadesse, küsimusi usulise kasvatuse, hariduse, peretraditsioonide, isikliku usulise käitumise, kirikule seatud ootuste, kristliku meedia ja palju muu kohta, mida kõike paratamatult siin kajastada ei jõua. Traditsiooniliselt puudutab suur osa küsitlusest n-ö rakenduslikel eesmärkidel kogutavat infot, mis on vajalik vaimulikele ja koguduste töötegijatele nende igapäevatööks.
Esmalt, kui olulised on usk ja kirik eluvaldkondadena tänase eestimaalase elus?
Eluvaldkondadena pidasid küsitlusele vastanud enda jaoks kõige olulisemaks perekonda (96,7%) [7], vaba aega (89,5%), tööd (88,7%) ja sõpru-tuttavaid (84%) [8]. Märksa vähem oluliseks peeti poliitikat (43,5%). Kirikut pidas aga oluliseks 27,9% vastanutest ja usku 40,8% vastanutest. Usu puhul ei täpsustatud, millist usku täpselt silmas peetakse, ehk siis vastajad hindasid seda, mida nad usuna mõistavad. Teistest elanikkonnarühmadest pidasid kirikut enam oluliseks naised ja mitte-eestlastest vastajad. Ka usku pidasid mitte-eestlased olulisemaks, kuid sugude lõikes olulisi erisusi välja ei tulnud.
Kellena eestimaalased ennast maailmavaateliselt määratlevad?
Joonis 1. Usuline enesemääratlus. Protsent kõigist vastanutest.
Nagu graafikult nähtub, peab suurim osa vastajatest end vaimseks, kuid mitte religioosseks. Tähtsuselt järgmine identiteet on „mittereligioosne inimene“ ning kolmandal kohal „usklik inimene“. Viimase identiteedi puhul tuli esile suur lõhe rahvusrühmade vahel. Kui eestlastest nimetas end otsesõnu „usklikuks“ vaid 12,5% vastanutest, siis muust rahvusest vastajatest 41,9%.
Varasemalt on religioonisotsioloogia alastes artiklites juhitud tähelepanu sõna „usklik“ kasutamise keerukusele kvantitatiivuuringutes Eesti kontekstis. Nimelt on sellel sõnal ajaloolistel põhjustel teatud „kõrvalmaik“, nagu see võib olla ka sõnal „ateist“. Samuti kalduvad end otsesõnu „usklikuna“ identifitseerima pigem vabakoguduste kui traditsiooniliste kirikute liikmed. Seetõttu on võimalik, et kõik kogudustesse kuuluvad eestlased ei määratlenud end käesolevas küsitluses „usklikuna“. Varasemalt on EUU küsitluste käigus religioosse identiteedi selgitamiseks kasutatud ka teistsuguseid määratlusi nagu näiteks „kristlane“, mis on andnud käesolevast mõnevõrra erinevaid tulemusi [9]. Seekordses küsitluses aga „kristlase“ identiteedi kohta üldse ei küsitud. Eelkirjeldatu näitab, kui keerulise küsimusega on tegu religioossete identiteetide uurimise puhul. Kvantitatiivse mõõtmise puhul jääb alati teatud määral „õhku“ küsimus, kuidas vastajad üht või teist terminit tegelikult mõistavad, mistõttu on õigustatud erinevate meetodite ja uurimisviiside katsetamine ja kombineerimine. Võib öelda, et diskussioon antud teemal jätkub ka Eestis.
Sotsiaaldemograafilistest rühmadest pidasid end traditsiooniliselt enam usklikuks mitte-eestlased, naised ja vanemad inimesed. Mitte-eestlastest põhiosa moodustavad vene rahvusest inimesed, kes on märksa enam traditsioonilisele kristlusele „avatud“ kui eestlased. On erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi põhjusi, miks venelased on kristlikumad kui eestlased, kuid ühe olulisema tegurina tuuakse tavaliselt esile õigeusu seotust venelaste rahvusliku identiteediga ja siinsetele venelastele omast diasporaa-olukorda, mis seda sidet ilmselt veelgi tugevdab. Naiste suurema usklikkuse puhul ei ole tegemist ainult Eesti ega ka mitte kristlusesisese, vaid universaalne fenomeniga, mis on märgatav enamikes maailmareligioonides. Võimalikke põhjusi on esile toodud palju, alates meeste elusfääri kiiremast ilmalikustumisest Õhtumaades ja lõpetades naiste suurema kokkupuutega eksistentsiaalsete, igavikuliste küsimustega olukorras, kus nad on abitud sünnitajad või surijate põetajad ja puutuvad nendes olukordades meestest enam kokku igavikuliste küsimustega. Ka eakate suurem avatus usulistele küsimustele on ehk keerukam, kui esmapilgul paistab. Lisaks Eesti kontekstis kõne alla tulevale kokkupuutele traditsioonilise kristlusega lapsepõlves on siin veel rida universaalseid psühholoogilisi tegureid, millest saab aimu, lugedes erinevaid usulise ja moraalse arengu teooriaid.
Eestlased kaldusid end enam pidama vaimseks (29,4%), kuid ka mitte-eestlastest vastajate seas oli see protsent märkimisväärne (25,4%). Otsijaks pidas end 11,7% eestlastest ja 4,2% mitte-eestlastest, mittereligioosseks 24,7% eestlastest ja 22,1% muulastest, ükskõikseks 23,3% eestlastest ja 10,9% mitte-eestlastest. Ateiste on vastavalt 10,4 ja 6,6%.
Mõnda kogudusse või usuliikumisse kuulub 21,9% vastanutest. Siingi on ülekaalus naised, vanemad vanuserühmad ja muust rahvusest vastajad. Kõigist kogudusse või usuliikumisse kuulujatest on luterlasi 43,7% ja õigeusklikke 34,9%. Kiriklik kuuluvus on suuresti etnilise taustaga: kui 65,1% kogudustesse kuuluvatest eestlastest on luterlased ja 10,6% õigeusklikud, siis mitte-eestlastest koguduseliikmetest 75% on õigeusklikud ja kõik nad kuuluvad Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikusse. Ülejäänud konfessioonid pääsesid antud küsitluses märksa vähem „pildile“, mistõttu neid siin postituses ei käsitleta. Samuti tasub selles osas oodata ka värske rahvaloenduse tulemusi, mis oma ulatuslikkusega teeb nähtavaks ka väikesearvulisemad konfessioonid ja usuliikumised.
Ristitud on 56,9% kõigist vastanutest. Käinud leeris või saanud muul viisil oma konfessiooni tavadele vastavalt pühitsetud (nt ristimiskool, katehhees vms) on 18%. Viimase puhul aga paistavad silma eelkõige eestlased, kellest 22,5% on käinud leeris. Muust rahvusest vastajate seas on see protsent oluliselt väiksem: 8,4. Kuidas on aga vastajate suhe üleloomulikuga?
Joonis 2. Üleloomuliku kogemine. Protsent kõigist vastanutest.
Nagu graafikult nähtub, on koguni kolmandikul vastanutest olnud elu jooksul üleloomulikke kogemusi, mida nad mõistusega seletada ei oska.
Jumalasse usub 25,7% vastanutest, ei usu 30%. Kuus protsenti on selliseid vastajaid, kes on oma elu jooksul minetanud usu Jumalasse ning 10,7% on selliseid, kes varem Jumalasse ei uskunud, kuid on hakanud nüüd uskuma.
Aastate vältel on EUU käigus esitatud rohkelt küsimusi ka konkreetsete usuliste ja maailmavaateliste tõekspidamiste sisu kohta. Nii ka seekord. Seda tehti nii, et vastajatele esitati hindamiseks rohkelt erinevatest tõekspidamistest pärinevaid väiteid ja paluti vastata, kuivõrd need kattuvad tema arusaamadega. Väidete hulgas oli selliseid, mis pärinesid nii kristlusest, ida usunditest kui ka uue vaimsuse arusaamadest. Nii näiteks küsiti jumalapildi kohta, inimhinge eksistentsiga ja saatusega seonduva kohta, mitmesuguste maagiliste toimingute mõju jpm kohta. Vastuste jaotumine oli vaieldamatult kõnekas ja põnev, kuid paraku läheb nende kõigi ümberjutustamine blogis liiga pikaks. Seetõttu soovitan ise lugejatel vastavatesse andmetesse süveneda. Väga üldistatult mainin vaid seda, et kuigi kristlusele omased põhimõtted (nt Jeesuse ristisurm lunastas inimkonna, usk isikulisse Jumalasse ja pühasse kolmainsusesse) olid pigem tagasihoidlikult esindatud, olid vastajate seas populaarsed kõikvõimalikud muud religioossed arusaamad. Nii näiteks usub Jeesuse lunastusteosse 24,8% vastanutest, kuid seda, et inimese hing sünnib pärast surma siia maailma uuesti kellegi teisena (reinkarnatsioon), peab tõenäoliseks 34,7% vastanutest ja kaitseingleid usub koguni ligi pool vastanutest (49,4%). Kõnekas on seegi, et väidet „minu suhe Jumalaga on isiklik ja ei vaja tuge kirikult“ pooldab 47,2% eestimaalastest. Varasemate uuringute käigus on täheldatud, et need vastajad, kellele on omane usuline maailmapilt, kalduvad üldiselt pooldama kõikvõimalikke pakutud tõekspidamisi ning sealhulgas toetavad ka osa kristlasi mõningaid seisukohti, mis üldiselt kristlusele omased ei ole [10]. Seega võib nende küsimuste põhjal kirjeldada eestimaalaste usku kui kirevat, sünkretistlikku ja mõneti ebamäärast.
Kuna seekord otsustas ekspertkomisjon teha olulise muudatuse andmekogumise metoodikas ja mitme olulise küsimuste ülesehituses, tuleb 2020. aasta uuringuetapi tulemuste võrdlemisel varasematega säilitada teatud ettevaatlikkus isegi ühesuguse sõnastusega küsimuste puhul. Seetõttu jääb siinne autor tagasihoidlikuks trendide väljatoomisega. Üks küsimus, mis ka konverentsil püstitus, puudutab eelmistest kordadest kriitilisemat suhtumist kiriku ühiskondlikku rolli. Nimelt arvas eelmise korraga võrreldes mõnevõrra enam vastajaid, et kiriku roll võiks olla väiksem isegi selliste tegevuste puhul, kus kiriku panust on siiani kaldutud pigem toetama, nagu näiteks sotsiaaltöö ning vaesusesse ja probleemidesse sattunud inimeste abistamine. Miks see nii läks, pole sugugi lihtne seletada. See vajaks täiendavat uurimist. Üks võimalikke seletusi võiks olla asjaolu, et Keskerakonna, Isamaaliidu ja EKRE koalitsioonivalitsuse aegne kristlike kirikute ja eelkõige EELK esiletõus meedias võis ärritada kirikutesse mitte kõige sõbralikumalt suhtuvat seltskonda. Kui see rühm jäi 2010. ja 2015. aasta küsitlustes kiriku sotsiaalse rolli kasvu suhtes ükskõikseks või leebeks, otsustasid nad 2020. aasta EUU küsitlust kasutada oma pahameele näitamiseks kirikutele äkki langenud tähelepanu suhtes.
EUU seekordne etapp ei andnud märku mingitest suurtest muutustest eestimaalaste usulistes ja maailmavaatelistes tõekspidamistest võrreldes 2010. ja 2015. aasta küsitlustega. Vast on kirikutele suurimaks ohumärgiks noorima vanuserühma kasvav leigus kristluse suunal. Kindlasti tasub huviga oodata rahvaloenduse tulemusi, mis võib lisada küsitlusuuringu tulemustele mõnegi huvitava nüansi.
Liina Kilemit, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute teadur
1. aprill 2022
[1] Nt Lilleoja, L. „Elust, usust, usuelust – kuuendat korda“ – Kirik ja Teoloogia. https://kjt.ee/2021/11/elust-usust-usuelust-kuuendat-korda/ (11.02.2022), Lilleoja, L. „Mõned momendid uuringust „Elust, usust ja usuelust““ – Teekäija. https://teek.ee/teemad/36-uhiskond/2771-moned-momendid-uuringust-elust-usust-ja-usuelust (11.02.2022), Kilemit, L., Lilleoja, L., Altnurme, L. „Koroonaaeg soosib vaimseid otsinguid“ – Postimees. https://arvamus.postimees.ee/7413677/koroonaaeg-soosib-vaimseid-otsinguid (11.02.2022), Kilemit, L. „Eesti Kirikute Nõukogu värskeimast religioonisotsioloogilisest küsitlusest varasemate taustal“ – Tartu Ülikooli usuteaduskonna blogi. https://www.blog.us.ut.ee/artiklid/liina-kilemit-eesti-kirikute-noukogu-varskeimast-religioonisotsioloogilisest-kusitlusest-varasemate-taustal/ (11.02.2022).
[2] Remmel, A. „„Meie peame tingimata rahvast tundma õppima“: kvantitatiivsetest religiooniuuringutest Eestis anno 2022“ – Kirik ja Teoloogia. https://kjt.ee/2022/02/meie-peame-tingimata-rahvast-tundma-oppima-kvantitatiivsetest-religiooniuuringutest-eestis-anno-2022/ (06.02.2022).
[3] Delfi uudisportaal:https://www.delfi.ee/artikkel/95085269/jarelvaadatav-konverents-eesti-elanike-maailmapilt-elust-usust-ja-usuelust-2020-uuringu-valguses, Postimehe uudisportaal: https://arvamus.postimees.ee/7381180/eesti-elanike-maailmapilt-uuringu-elust-usust-ja-usuelust-2020-valguses (11.02.2022)
[4] Eesti Kirikute Nõukogu veebileht. http://www.ekn.ee/doc/uudised/EUU2020_esmased_tulemused.pdf (11.02.2022)
[5] Andmetele ligipääsuloa saamiseks tuleb täita enne väike ankeet. https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSecbxOnYP5ST9yA3yFM2Zb3CELgep9amW-O30nTs6qMt2YUNA/viewform (11.02.2022).
[6] Tartu Ülikoolist olid töörühma palutud Lea Altnurme ja Atko Remmel. Lisaks osalesid veel Ringo Ringvee siseministeeriumi usuasjade osakonnast, Anu Rentel, Ingmar Kurg ja postituse autor (viimased kaks EELK Usuteaduse Instituudist). Töörühma juht ja projekti eestkõneleja on Laur Lilleoja. Postituse autor võib huumorivõtmes end EUU „ajalooliseks mäluks“ pidada, kuna on osalenud nii 2010., 2015. kui ka 2020. aastal.
[7] Kõik siin artiklis esinevad arvud pärinevad EKN-i uuringust „Elust, usust ja usuelust 2020“. Andmed EKN-i valduses.
[8] Protsentide esitamisel on summeeritud vastusevariandid „oluline“ ja „väga oluline“.
[9] Vt Soom, K. „Eestimaalase kuvand ristiusust, kirikust ja kristlastest“ – Astu alla rahva hulka: artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. E. Jõks, toim. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2012, 250–251. Soom, K., Jõks, E. „Eestimaa ristiusu süda – kristlaste analüüs EUU 2015 põhjal“ – Kuhu lähed, Maarjamaa? Quo vadis Terra Mariana? E. Jõks, toim. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2016, 69–88.
[10] Vt samas.