Miks me tähistame Jeesuse sündi detsembri lõpus?

Kirikuloo kaasprofessor Priit Rohtmets kirjutab Õhtulehes, et jõulud on meie kultuuriruumis olnud ajalooliselt Jeesuse sündi tähistavad kristlikud pühad. Kuigi Jeesuse elu kirjeldused on meieni jõudnud Uue Testamendi evangeeliumide vahendusel, ei mainita seal tema täpset sünniaega. Kust siis on pärit tava tähistada Jeesuse sündi just detsembris?

Kuigi kristlusest sai 4. sajandil Rooma riigireligioon, oli riigi avalikkus esialgu veel valdavalt paganlik. Seetõttu pidid kristlased nägema vaeva, et ühiskond kristlikuks muuta. Nii hakkas kirik teadlikult kujundama ka oma pühadekalendrit, võttes sinna juba välja kujunenud pühad ja luues juurde uusi. Aastaringne pühadekalender täitis kindlat eesmärki: tuua inimesed pühadeks kokku, anda kirikurahvale rahvapärased pühad ja kujundada nii kristlikku avalikku teadvust.

Kui Rooma riigi idapoolsetel aladel peeti Jeesuse sündi meeles jaanuari alguses, siis Roomas ja riigi läänepoolsetel aladel hakati 4. sajandil tähistama Kristuse sündi 25. detsembril. Nimelt tähistati Roomas detsembri teises pooles kahte suurt pidupäeva: 17. detsembril peeti meeles Saturnuse sünnipäeva ja 25. detsembril võitmatu päikese (Sol Invictus) sündimise päeva. Võitmatu päikese sündimise rakendamine kristliku kiriku vankri ette neljandal sajandil oli üksjagu sümboolne, sest see sümboliseeris omal moel võitu paganluse üle. Kahele mainitud pidupäevale tuleb kindlasti lisada ka talvine pööripäev ehk pimeduse tund, millele järgnevad aina pikenema hakkavad päevad. See oli valguse püha, ehk Jeesuse sündimises nägid kristlased Jumaliku valguse ehk Kristuse sisenemist maailma.

Priit Rohtmetsa täispikka artiklit jõulude tähistamise teemal saab lugeda Õhtulehest.