Reinhold Seeberg

Seeberg sündis 5. aprillil 1859, õppis Tartu ülikooli usuteaduskonnas ning tegi hiilgavat karjääri: 1884. aastal sai ta Tartus eradotsendks ning 1885. aastal erakorraliseks professoriks, 1889. aastal süstemaatilise teoloogia korraliseks professoriks Erlangenis, 1898. aastal kutsuti aga konservatiivse vastaspoolusena Harnackile Berliini ülikooli. Juba eluajal langesid talle osaks mitmed austusavaldused, ta oli audoktor nii teoloogia, filosoofia, ajaloo kui riigiteaduse alal. Teoloogid olid ka Reinholdi vend Oskar Theodor Alfred ja poeg Erich. Poliitilise veendumuse poolest oli Seeberg preisi monarhist, kes lõi aktiivselt kaasa ka kiriklikus sotsiaalses liikumises. Teoloogiliselt kuulus ta nn moodsasse-positiivsesse suunda, mis tema endi sõnul tähendas uut viisi, kuidas õpetada vana tõde. Moodne pidi olema küsimuseasetus, probleemid ja meetodid, positiivne aga suhtumine pärandatud ilmutustõesse. Nimetatud teoloogilise suuna eesmärgiks oli anda kristlikule ilmutusreligioonile omas ajas teaduslik väljendus ja tõestus. Tema vaadete kombinatsioon tegi Seebergist paljude jaoks kirikliku protestantluse sümbolfiguuri. Selles vaimus on koostatud Seebergi tuntumaid teoseid „Die Grundwahrheiten der christlichen Religion“ (1902), mis oli teoloogiline vastuprogramm Harnacki teosele „Das Wesen des Christentums“. Seebergi peateoseks peetakse aga jällegi Harnacki kontseptsioonile vastanduvat „Lehrbuch der Dogmengeschichte“ (4. kd., 1895-1920). Seeberg suri Berliinis 1935. aastal.

Image
inimene


 

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!