Rooma reisipäevik IV: kolmas täispäev Roomas
Täna oli konverentsi täispäev, programm algas vara ja liikusime ülikooli mööda pisikesi täispargitud ja suuremaid juba väga tiheda liiklusega tänavaid.
Autosid on palju, aga need on valdavalt väikesed. Meil ei mahuks keskmine Eesti mees oma egoga nii pisikesse masinasse ära, paljud naised ilmselt ka mitte. Ja kui meie autoomanike lemmikhala linnamaasturite hankimise põhjendamisel on Tallinna väidetavalt Kabuli-stiilis tänavad ning valglinnastute põlluteed, siis Rooma tänavad ei jää neile palju alla. Sealjuures on Roomas kesklinna osas hämmastavalt palju suvaliselt paiknevaid vanu kivisillutisega teid. Aga, noh, kui sa oled otsustanud elada Rooma kesklinnas, siis keskmise linnamaasturiga sa lihtsalt ei mahugi väga paljudele tänavatele liikuma. Kõik on valikute küsimus.
Ja kuna autosid on palju, siis parkimisel ei ole mitte keegi mitte midagi kuulnud 2m-ristmikust-reeglist (või mis see reegel meil oligi?) ja sellest, et kõnniteel peab jalakäijale jääma 1,5m ruumi. Roomas ei olegi väga paljudes kohtades nii laiu kõnniteid! Pargitakse sinna kuhu saab, aga samas ei sõima sind keegi autoaknast, kui sa jalakäijana seetõttu sõiduteel käid. Sest kõnnitee on kitsas, seal on lisaks autoservale ka kellegi motikas ja suvaliselt laialipillutud elektritõukse. Ja siis on keset kõnniteed improvisatsioonilises kohas kas elektripost või mõni liiklusmärk. Või lõpeb ülekäigurada elektrikappide ja aiaga. Sul lihtsalt ei ole muud võimalust, kui aegajalt sõiduteel käia.
Liiklus on Roomas kiire ja tihe, signaalitamist on palju, aga puudub meie liiklusele iseloomulik agressiivsus. Jalakäijate suhtes ollakse pigem stoilised või sõbralikud.
On hommikuselt jahe (Rooma 38-39-kraadises kontekstis) ja inimestel on veel illusioon, et ehk nad täna jõuavad midagi valmis, kui nad on tempokalt tegusad ja tõttavad. Aga hiljemalt kella 10-11 vahel on päike juba kõrgel, öisest alla-30-kargusest on saanud habras mälestus, lõunaks saavutab päike oma mõrvarliku haripunkti ja on brutaalselt halastamatu ning kõik saavad aru, et Kogujal oli õigus: "vanità delle vanità, tutto è vanità".
Kirjast kodustele:
Hommikune loeng toimus samas saalis, kus eile, aga eilne vapralt nurgas urisenud konditsioneer oli viidud kuhugi mujale aega teenima. Mingi asi küll uriseb vahepeal kuskil, aga ilmselgelt ei ole see konditsioneer, nii et mingit abi õhu jahenemise osas sellest ei ole. Aknad on kinni. Sealt ei tulekski midagi head sisse, jahedat õhku näiteks või üldse õhku, aga psühholoogiline efekt annab tunda – palavas suletud ruumis tekib ikka mõte, et kui need aknad valla saaks, siis läheks ehk kergemaks. No ei lähe. Kohalikud teavad, see on sugupõlvede kaupa emapiimaga sisse imetud omakandi tarkus, aga rumal põhjamaalane ikka loodab. Ega konverentsikotis ilmaaegu lehvikud olnud.
Ma ei tea, kas asi on kohalike kuumataluvuses, aga parasvöötmega harjunu jaoks on hapnikutingimused spartalikud ning ettekande jälgimine tõeline pingutus. Lisaks siis hommikune suhtlemisaspekt, sest on saabunud uusi inimesi, otse lennujaamast. Asi, mida itaallased ei oska – sosistada või vaikselt rääkida. Vaikne rääkimine tähendab, et nad lihtsalt ei karju. Konverentsi kontekstis natuke tüütu.
Õhk liigub ainult lehvikute abil, hooti kasutab neid umbes pool seltskonnast. Lehvikute efekt – mitme proua rammus magus parfüüm laotub ühtlaselt üle saali ning viskub aeg-ajalt kellegi lehvikuliikumise saatel lainetena läbi paksu õhu edasi.
Kell ei ole veel 10gi, aga juba tahaks siestat pidada.
Päeva esimene ettekanne keskendus haridusvaldkonna Covid-i aegsetele probleemidele ja väljakutsetele.
Docutube’i meetodi töötuba, mida ma eriti põnevusega ootasin, osutus lihtsalt selle projekti-programmi tutvustuseks. Oli huvitav, aga ei midagi rabavat. Ma millegi pärast ootasin midagi… uut ja rabavat. Või midagi metoodilist-didaktilist. Telefoniga videoklippide tegemine on meil koolides koduste tööde või miniprojektidena mumst juba üsna pikka aega kasutusel olnud.
Pealelõunal olid siis ekskursioonid. Nende valik oli nutuselt raske: sünagoogi külastus (seesama sünagoog, millest me mööda jalutasime), mitte-katoliiklaste surnuaed, Vatikani moodsa kunsti kogu, katakomb ja Itaalia peamošee. Kõik korraga.
Katakombide tuur sai esimesena täis, ka Vatikan oli populaarne. Sünagoogi ja mošeesse läksid väiksemad grupid ning mitte-katoliiklaste surnuaia tuur kujunes privaat-tuuriks, aga giid oli väga rõõmsalt nõus ka kahe inimesega jalutama. Ja see olevat Toomase sõnul olnud väga põnev.
Peale pikka heitlust otsustasin mošee kasuks, sest see asub südalinnast nii kaugel ja eemal, et on üsna vähetõenäoline, et ma kunagi Rooma tagasi tulles ise sinna trehvaks. Pealegi on Rooma kogemus seni näidanud, et pühakojad on siin avatud kaunis suvaliselt, mistõttu tundus grupiga ja kokkuleppe peale minek kindel variant.
Pealegi – see on mitte ainult Itaalia vaid ka kogu Euroopa suurim mošee ning arhitektuuriliselt imekaunis.
Rooma Islamikeskus ja peamošee asub linnasüdamest eemal, piirkonnas nimega Parioli. Piirkonna nimi tuleneb ilmselt itaalia keelsest ’periaoli’, mis tähendab pirni. Siin asusid kunagi suured pirni-istandused.
Kuigi juba 20. sajandi algusest Rooma linna piiridesse kuuluv, asub see kesklinnast siiski eemal. Ühistranspordiga oleks sinna läinud pea tunni ning mingi osa metroost kas jälle või ikka veel ei töötanud. Seega võtsime kollektiivselt takso ja ikka andis sõita, kuigi vältisime kesklinna. Meie grupijuhiks oli dr Norman Richardson, Stranmillise ülikoolist.
Mošee ehitamine oli rahastatud erinevate islamiriikide kuninglike isikute ja institutsioonide poolt. Maa-ala annetas Rooma linn 1974. aastal. Ehitamiseks läks 10 aastat hiljem ning kuigi selle ehitamisele oli ka vastaseid, andis toonane paavst, Johannes Paulus II, hoone ehitamisele oma õnnistuse. Üks oponentide vastuargumente oli ka see, et mošee minarett oleks muutnud Rooma siluetti ning oli algse plaani järgi olnud kõrgem Püha Peetruse katedraali kuplist. Kompromiss leiti sel moel, et minarett kärbiti pisut madalamaks.
Mošee on imposantne ja mõeldud juba arhitektide poolt (3 itaallast ja iraaklane, Bagdadis sündinud, Berliinis hariduse saanud ja Manchesteris elanud-töötanud) nii tervik-kompleksina muljet avaldama kui ka mahutama suurt islami-kogukonda. Arhitektuuriline lahendus seob tellishoone ja seda ümbritseva roheluse võluvaks avaraks ning õhulisena mõjuvaks tervikuks. Hoone välisossa on planeeritud ka voolava veega renne ja basseinikesi, aga augustikuises Roomas aurustuks vesi nii kiiresti, et ilmselt hoitakse selle pealt pisut kokku. Vesi vuliseb rennides ja basseinides ainult Eid’i pidustuste ajal.
Hoone ise on imeilus – sambad meenutavad palme (ja toovad seetõttu vaimusilma ette Gaudi või Alhambra) ja sammaskäike on palju. Ka ülemine suur palvesaal, mis mahutab kuni 2500 palvetajat ning on kaunistatud Maroko stiilis glasuurplaatide ja mosaiikidega, on sambaid täis. Alumisel korrusel on väike konverentsisaal ja Türgi stiilis kahheliga kaunistatud pisem palvesaal, umbes 150 palvetajale. Hoone on ehitatud kohalikust paekivist ja traditsioonilistest punastest tellistest, mis on välisilmes ka eksponeeritud – see oli pea-arhitekti jaoks oluline kontseptsioon.
Majas töötab ka kool, on raamatukogu, väike muuseuminurgake ja näitus maffia ajaloost Itaalias. Maffia on Itaalias ikkagi suur probleem, millest peab rääkima.
Mošeed tutvustav jutt on selline, nagu see usuühenduste asutusi külastades ikka kipub olema – hästi viisakas, kohati poliitiliselt korrektne ja ettevaatlik, väga algelises inglise keeles (imaam on Egiptusest, räägib araabia ja itaalia keelt, mida meist keegi ei valda, ning inglise keelt väga vähe, aga loobub tõlgist). Jutt, mida ta räägib on esinduslik ja suures osas natuke nagu islamit algtasemel tutvustav loeng ja PR kokku. Hästi suur osa infost jääb tuntavalt keelebarjääri taha ning edastamata.
Minu ülalpool toodud info mošee kohta oli mu oma kokku otsitud ja giidina pidin end kõvasti tagasi hoidma, et seda oma kolleegidega mitte jagada ja lasta imaamil islamist rääkida.
Ah – aga lahkudes nägin ma gekot! Nii nagu rongipeatuse ja tänavate papagoidki mõjub eksootide nägemine linnalooduses kuidagi väga tugevalt ja liigutavalt. Nagu oleks midagi päriselt pärist näinud.
Tagasi Rooma tulime rongiga – rongipeatuses olevast graafikust saavad aru kas ainult kohalikud või ainult Rooma metroosüsteemi töötajad, meie jäime lihtsalt hea õnne peale järgmist rongi ootama.
Elroni kogu personal saaks Rooma ronge nähes ilmselt kollektiivse krabaja. Kõik vagunid on kaetud graffitiga, kohati kunstipärane, kohati suvaline sodimine, ka on kõik peatused üsna täis soditud – ja valdavalt just nimelt soditud. Kui vahepeatuste perroonid on veel vaguniga samal kõrgusel, siis Rooma lõpp-peatuses tuleb vagunist välja ukerdada treppe pidi. Sellised korralikud meie kapsausside-aegsed redeltrepid, mille viimaselt astmelt tuleb sooritada elegantne maandumine maapinnale. Transpordivahendina on metroo tõhus ja kiire, pidevate remontide tõttu paraku mitte väga usaldusväärne. Kuidas liikumispuudega inimesed seal hakkama saavad, see jäi mulle mõistatuseks.
Selle metrooliini lõpp-peatus oli Piazza del Popolo juures. Ja sealne ainuke kirik, mida ma näha tahtsin - kunstnikele pühendatud Santa Maria di Montesanto, kus asub üks omapärasemaid pieta’sid, noorukit kätel hoidva mehega - oli kinni. Taaskord on kirikud avatud nii, nagu jumal juhatab ja kõige adekvaatsemat infot edastab kiriku uks: kui uks on kinni, siis on kirik ilmselgelt suletud. Ja see on sageli ka ainuke info, millega leppida tuleb. Kui hästi läheb, siis on suletud ukse ees ka silt, mis täpsustab, kui kaua see kirik kinni on. Või kas see üldse lahti on. Aga seda pigem ei ole.
Sakraalarhitektuuri ja - kunsti huvilisele – mina näiteks olen võimeline pikalt ridamisi teele jäävatesse kirikutesse sisse põikama ja seal ringi uudistama – võib Rooma osutuda lõpuks ka üsna tõhusaks sakraalarhitektuuri võõrutuskuuriks, sest ühel hetkel tekib totaalne üleküllastus. Seda enam, et väga paljudki vanad kirikud on saanud 17-19. sajandi vahemikus kas interjööriremonte või suisa ümberehitamisi ning näevad lõpuks kõik kuidagi väga ühesugused välja. Ja üleelusuurused pühakud, võltsmarmoriseeringud, fassaadivoluudid, pontsakad inglikesed ja harda pokkerinäoga pühad isikud, ohtralt kullatist, massiivsed kullatud kassettlaed – lõpuks on kõik kuidagi väga ühte nägu ja iga järgmine hoone mõjub avarusele vaatamata massiivsemalt ja isegi lömastavalt.
On ilmselgelt aeg üheks jäätiseks, et veresuhkur üles saada. Jäätisekultuuri osas – tuleb vaadata ja valida neid jäätisepoode, kust osta, sest gelatol ja gelatol on vahe. Eelistada tuleks pisipoekesi, kus on näha, et jäätist tehakse kohapeal, see ei ole erksates värvides ning sortiment ei ole ülemäära suur. See on tõesti üks kindlamaid tundemärke sellest, et võib loota head jäätist. Aga suurte turismikohtade juurde jäävad cremeriad on natuke nagu haltuurakad – jäätis on kehvema õhema tekstuuriga, kallim, seda pannakse vahvlisse kaunis kitsi käega ja… no ei ole nii hea. Ka 2-3 päevaga võib Roomas jäätise osas snoobiks muutuda.
Vahepeal olid oma tuuridega lõpule jõudnud ka Olga ja Toomas ning me leppisime kokku trehvamise Pantheoni lähistel. Kuna Pantheon oli piletiga või juba kinni-sulgemisel ja niikuinii metsikult ülerahvastatud, siis leppisime käigupealt kohtumise ümber Santa Maria di Sopra Minervasse. Sest kui su nimi on Katrin/Kadri/Karin vms või oled tark ja söakas naine või sa armastad Ritsikivi, siis sellesse kirikusse sa lihtsalt pead minema: sellesse kirikusse on maetud Siena Katariina. Küll ilma peata - too on Sienas - aga suuremas osas ikkagi.
Algselt Minerva templi kohale ehitatud kirik ja selle konvent on olnud läbi katoliku kiriku ajaloo erinevatel aegadel nii dominikaanlaste, kes praegu on oma alg-kodus Aventinuse künkal, kui ka inkvisitsiooni peakorteriks.
Kiriku fassaad jätab petlikult väikese mulje ning selle tagant ei oskaks eales suurt katedraali aimata. Kiriku ja konvendi täisansambli mastaabi hoomamiseks tuleb vaadata Google’i kaardi satelliidipilti.
Kirikus on ka üks Michelangelo kuju ja Fra Filippo Lippi teostatud kõrvalaltar, aga kui inimene on tulnud kohtuma Siena Katariinaga, siis jäävad need kuidagi taustale. Ja kui sa ei ole korralikult kodutööd teinud ning oled väsinud, siis unustad sa ära, et siia on maetud ka Fra Angelico, kelle Maarja kuulutust sa oled kunstiajaloos õppinud.
Katariina haud on kiriku pea-altariks – klaas-seintega sarkofaag, mille sees hauda tähistav väljavalgustatud Katariina marmorkuju. Altari tagaseinal on tänumedaljonide vitriin, nähtus, mida ma esimest korda elus nägin 90datel Padua peakirikus. (Mul on see mälestus ja mõningane imestus sellise teguviisi üle lihtsalt nii eredalt meeles.) Katariina haua altaritagune oli tihedalt tänumedaljone täis, sarkofaagi tagakülje peapoolses osas on aknana avatav osa, mis oli lahti, ning selle ääres palvetas väga süvenenult üks minust noorem mees. Sellisesse väga isiklikku ja intiimsesse olukorda pahaaimamatu turistina sissejalutamine tekitab mus alati natuke kimbatust. Mees oli oma palvesse nii süvenenud, et ma loodan, et minu vaikne ringihiilimine teda ei seganud. Ja ta mure pidi olema suur, sest ta palvetas nii, nagu kedagi kirikus teist ei oleks ja pisarsilmi. Ma loodan, et Katariina võttis teda kuulda…
Kiriku uksel lärmas kerjus, neid on Roomas eriti just käidavamate turismikohtade kirikute ustel – mehed on kuidagi agressiivsemad ning agaramad esitama oma õigustatud ootusi almuse osas, naised on vaiksed ja mõjuvad ettesirutatud käega alandlikumalt, nad ei vaata isegi otsa.
Ah jaa - siin kohe kiriku nurga taga asub ka Rooma vanim kunstitarvete pood: Dietto di Pogi, kunstitarbed aastast 1825. Muidugi ma pidin sealt ka läbi astuma. Ei, ei ostnud midagi – lihtsalt silitasin natuke pintsleid ja hingasin õlivärvide lõhna sisse. See teeb hingele head. Kunstitarvete poodide külastamine mõjub hästi, ka siis, kui midagi ei osta.
Huvitav, kas 1922. aastal Roomas viibinud Konrad Mägi oma maalivahendid ka siit ostis?
Plaanisime ka Trevi juures uuesti ära käia, et seda ka päevavalgel näha, ning teel astusime sisse ka Ignatius Loyola ehk illusioonide kirikusse, kus oli just lõppenud teenistus ning kogudus väljus, sissetunglevaid turiste mõningase iroonilise põlgusega vaadates. Turistid ei lasknud ennast segada ei kohalike näoilmetest ega ausalt öeldes ka sellest, et kirikus on inimesi, kes tahavad sealt VÄLJA. Ukse taga oodanud inimeste ainus mõttes oli saada SISSE, et saada teha selfi kiriku kuulsa laemaaliga: kirikut ehitades andis mõningaselt tunda ressursinappus ning seetõttu kiriku lagi maaliti võlvidesse selmet võlve ehitada. Selle tööga sai hakkama jesuiit vend Andrea Pozzo.
Selles kirikus on eriti võluv võimalus jälgida sakraalse merch’i avaldumist – annetage mündike sinna või tänna ja kuskil midagi süttib või plingib või aktiveerub. Ja keset kirikut on peegel, mille ette oli sissetulvanud turistidest minutitega moodustunud saba ja kus igaüks saab end vend Pozzo perspektiivi-ime taustal pildistada. Noorte neidude insta- ja tiktokipoosid keset kirikut ning viimaseid teenistuselt lahkuvaid vanaprouasid oli omapäraselt kontrastne vaatepilt.
Tripadvisor'i 2022. aasta parima jäätisega gelateriaks hääletatud Gelateria Valentino Trevi lähedal oli pigem pettumus. Fassi on oluliselt parem ja isegi meie nö kodutänaval asuv pisigelateria on. Hinna-kvaliteedi-koguse suhte osas samuti. Nagu ma ütlesin – ainult 2 päeva Roomas ja sinust saab jäätise osas snoob!
Päike oli loojunud, tänavatel pakkisid end taas lahti etenduskunstnikud, protreejoonistajad, afropatside tegijad ja muusikud. Tänavatele avanevad toidukohad täitusid inimestest ning me liikusime vaikselt tagasi öömaja poole.
Ja ühtäkki leidsime end taas Campo Dei Fioril, kus turust polnud isegi mälestust ning alles nüüd ma sain aru, et see on see koht, kus põletati 1600 aastal Giordano Bruno. Päeval on plats turutelke täis ja keset platsi kõrguv ausammas ei paista seelikutest, rätikutest, köögi- ja puuviljadest ja pastapakkidest lookas stangede-laudade-telkide vahelt üldse välja.
Tänavamuusikust proua laulis mahlaka aldiga: sono italiano!, tänavakaupmehed loopisid õhku mingeid vilkuvate ledidega jubinaid, mida loodeti müüa platsil ringijooksvatele lastele või õigemini nende vanematele, ja kogu plats oli ääristatud toidukohtadega. Ühe toidukoha nö sisseviskaja oli nii osav ja meil kõht tegelikult ka nii tühi, et mõte Aperolist ja heast pastast Rooma augustiööhakus tundus täiesti eesrindliku ideena. Giordano elu ja mõtteid võib tähistada nii viigimarjade kui ka Apperoli ja pastaga.
See oli väga hea otsus, väga mõnus seltskond ja väga hea toit – imeliselt hõrk hästitempereeritult al-dente spagetthi spinati, datterini tomatite, piiniapähklite ja parmesaniga. La vita e bella!
Päeva sammumised jäid sinna 25000 kanti.
Järgnevatel nädalatel saavad huvilised lugeda usuteaduskonna magistrandi Katrin Alekandi muljeid Igavesest Linnast - Roomast!
