Rooma reisipäevik: talviseid märkmeid suvistest muljetest

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et hilissügisel mingis loengus mainis Olga Pille Valgu stipendiumile kandideerimise võimalust ja et on religioonipedagoogika konverentse, mis on huvitavad, erialaselt toredad ning harivad.

Ja siis juhtus nii, et ma täiesti ootamatult sain selle stipendiumi. Ja üle pika Covidi-pausi-aja toimus järjekordne EFTRE konverents, Roomas. Ja kui religioonipedagoogika konverents on Roomas, Igaveses Linnas, kus õhk on religioonist tihke ja ajaloost tiine, ning su kaaslasteks on Olga ja Toomas, siis lihtsalt tuleb minna. Isegi kui see tähendab ähvardavalt lämbet troopilist augustit Tiberi orus.

Minu reisi- ja konverentsikaaslasteks olid Olga Schihalejev ja Toomas Jürgenstein – mõlemad juba kogenud eftrelased, Toomas ja mina olime Roomas olnud (mina, tõsi, suisa eelmisel sajandil), aga Olga täiesti Rooma-noviits. Nii et lisaks konverentsile plaanisime me Olgaga võtta reisist ka kultuuriprogrammi osas maksimumi: Rooma, see on kultuur, religioon, pitsa, hea kohv ja imeline jäätis. Meie olime täiesti terved konverentsituristid ja tahtsime kõike seda saada! See tähendas päeva võrra varasemat saabumist ja kogu vaba aja hoolikat täisplaneerimist. Kultuur ei ole nõrkadele!

Seesinane kirjatükk sai alguse sotsiaalmeedias koduste ja sõpradega jagatud muljetest, mis laienes reisipäevikuks, et muljed endal meelest ei läheks ning saaks neid reisikaaslaste ja sõpradega pikema ja põhjalikuma tekstina kui juhupudemed jagada.