Rooma reisipäevik I: saabumine Rooma
Rooma Eestist otse ei saa. Aga õnneks annab lende nii sättida, et väljalend Tallinnast on inimlikul ajal, me ei pidanud kodust enne kukke ja koitu lahkuma, et siis tunde kuskil lennujaamades kudeda. Täitsa viisakalt varahommikul pealinna, siis ennelõunaks Helsinkisse Vantaale, kus tuli küll väheke aega surnuks lüüa, aga semiootik-antropoloog teeb siis välitöiseid osalusvaatlusi (lennujaam kui mitte-ruum) ja hõivatud õppejõud teeb kohvikus tööd.
Vantaa lennujaama ehitatakse järjes suuremaks, aga tundub, et eelkõige laiendatakse šoppamispinda. Ma ei ole küll ülipalju reisinud, aga leida lennujaamast vintage-second-hand butiiginurgake oli üllatav. Aga äriliselt väga läbimõeldud – ikka leidub mõni natuke napakas turist, kes on veendunud, et tal on hädasti vaja 200.- eest Austraalia ketipoe 80datel loodud pseudo60date stiilis tärgeldatud marlilaadsest puuvillast plisseeritud retrokleidikest. Ja 140.- Marimekko kitlit, sest seda enam ei tehta ja see on odavam kui kõrvalt pärismarimekkost midagi kaasaegset osta. Nii et igale maitsele midagi…
Nojah, igatahes vastu õhtut jõudsime me lõpuks ka Rooma.
Olime öömaja planeerinud kloostrimajutusse. Sest kus sa Roomas ööbides ikka oled kui mitte kloostris?
Minul oli meeles 1994. aasta varakevadisest Itaalia-reisist küll jahedavõitu aga romantiline ööbimine Assisi-lähedases pisilinnas, kus kloostrimajutus tähendas keskaegset maja kivipõranda, väikeste akende, mustunud aampalkide ja sajandeid voodi all elanud ületalve passinud niiskusega, ning ööbimist nii vanas voodis, et isegi selle madrats tundus pärinevat reformatsioonieelsest ajast, seinal rippuv Jeesuse portree vaatas mõningase etteheitega magajat ja valvas armastavalt nii ta patuta une kui ka jahedusest varajase ärkamise üle.
Aga meid ootas ju augustikuine Rooma. Niiskust ja jahedust kohe kindlasti ei saa…
Lennujaamas tuli ennast uksest välja pressida, sest tihke diislivingu täis päev otsa päikeseköetud parkimisplatsi palavusest paks õhk lõi oimetuks. Aga siis me veel ei teadnud, et see oli Rooma mõistes õhtujahedus: ainult 29C.
Sõber Olga leidis reisi planeerides eelotsinguga otsebussi, mis tõi meid lennujaamast 20 minutiga hostelist 700m kaugusele. Google maps õnneks töötas, sest roomlased ei vaeva ennast ülemäära silmatorkavate tänavasiltide ja majanumbritega. Eks kohalikud teavad ju niigi, kus nad elavad, ja turistid peavad lihtsalt hakkama saama. Sest alati võib ju kuskile kõrvaltänavasse peidetud kloostrihosteli asemel võtta midagi suuremat ning nooblimat, kuhu ei pea orienteeruma.
21. sajandi kloostrimajutus Roomas tähendab sisuliselt ilmselt 1980datel ehitatud ühikatüüpi korrusmaja, mille siseseinad on sama õhukesed nagu vist kõikides hotellides üle maailma. Aga – seal oli konditsioneer! Ja see, nagu kohe selgus, oli uskumatult suur pluss.
Iseenesest oli see hostel täiesti puhas, korralik ning väga rikkaliku, Vahemeremaade mõistes vähemasti, hommikusöögiga.
Väljavõte reisimärkmetest, mille sõpradele postitasin:
Elan kloostris st nende hostelis. Siin on lift, palju pisikesi tube ja kõik on puhas. Meil on jahutusega tuba ja isegi bidee (keegi kogenud reisikaaslasest sõber kinnitas, et seal on hea jalavanne teha, kui tallad kummi käid – jäi küll järgi proovimata). Elamine on askeetlik - toas on ainult üks ja vetsus teine stepsel. Lugemislambid sedapalju sumedad, et nende valgel ongi pigem paslik palvetada, aga mitte lugeda.
Retseptsioonis on seinal kuldse pilguga lamee-mööbliriidest gobeläänjumalaema ja tubadevahelised seinad on paberist. Noored naabripoisid räägivad kõva häälega ja see kõlab nii valjult, nagu oleks nad mul enam-vähem voodis. Üks neist on, naeru järgi otsustades, eelmises elus olnud hüään ning toonud sellest naermise osa ka siia ümbersündi kaasa. Kõne tempo ja mitmehäälse karjumise järgi otsustades on neid seal toas terve kari. Uksed on ka paberist. Aga see eest raadiot pole vaja ja mingi programm kogu aeg käib. Lihtsalt aru ei saa midagi. Kõik on itaalia keeles, aga kõlab meloodiliselt nagu lahutuseelne peretüli ja ’Rocco ja tema vennad’ kokku...
Hostel asus tegelikult väga heas piirkonnas: jala saab Vatikani 25 minutiga, sest see oli allamäge ja hommikuselt värske minek, konverentsikohta läks vast 15 minutit.
Naabruskond oli pigem kortemajade piirkond ja siin on kõik eluks vajalik olemas: pizzeriasid hulgim, pesumaja, kremeeria (kuigi võib tekkida seos krematooriumiga, siis cremeria tähendab jäätisetöökoda), fitnessimaa-nimeline jõusaal, Vana Inglismaa pubi, erinevad pisipudupoed (kunstitarbed!) ja vaateakna järgi otsustades üsna pikantse valikuga sekspood nimega Erose planeet. Tagasihoidlikkude all – maa, planeet – see piirkond ärilises plaanis küll ei kannata.
Majade kõik aknad on luukidega kaetud ja suve tõttu on need ka kinni, markiisid on lisaks akendele ka rõdudel. Igal pool vohab suisa steroidselt taimi, mida meie kodus pottides väetame ja poputame, aga mis on isegi suvel nukralt kuhtuva tiisikerist poeedi ilmega, ning vaaguvad pidevalt hinge.
Tänavad on sama räpased, nagu ma mäletasin 30a tagusest ajast, ja kõnniteed on sümboolsed ribad tänava servas, kõrgete äärekividega – kohvriga reisimine on kaunis tüütu.
Õhtu ei olnud veel päris ööks saanud ja meil oli kõht tühi, seega tegime välkjalutuskäigu naabruskonda toidujahile. Leidsime imelise pizzakoha ja mina võtsin sama pizza, mis oli u 30 aastat tagasi mu esimene Itaalia pizza üldse – kartuli ja rosmariiniga. Ma mäletan oma toonast hämmastust ja segadust, et selline kombinatsioon võib ka pizza olla (ma ju tean, kui loovalt mõeldi Eesti 90date esimeses pizzerias, Peetri Pizzas, retsepte välja, ma töötasin seal keskkoolisuvel). Aga ma ei mäleta, kas või kuidas see toona maitses. Lihtsalt üllatus oli. Aga see, mis mulle nüüd üle leti ulatati – loomulikult me teeme selle ahjus kuumaks, sinjoora! – oli mõnusa õhukese põhja ja muredalt krõbedate servadega plaadikas peaaegu aldente kartuliviiludekihiga, kuhu oli pritsitud imeliselt head oliiviõli, helbelist soola ja värsket rosmariini. See on ju-ma-lik!
Siis ostsime köögiviljapoest väikese puuviljaõhtusöögi (kaktuseviljad on siin juba poes raseeritud) ja toidupoest veini. Roomas ei ole kõrremahla, on kõrremahlasuurused veinid. Inimestel on prioriteedid ikkagi paigas. Puuviljad jäävad homseks, sest me leidsime tee peal ka jäätisepoe, ja veini osas leidsime hiljem mõlemad, et eks me oleme kõik elu jooksul joonud ka palju hullemaid asju, sealhulgas ka palju halvemaid veine. Ma ei ole kindel, et külmkapp siin midagigi päästnud oleks.
Kremeeria, mida ma eelnevalt mainisin, oli tegelikult cremeria ehk gelateria: pisike kuudisuurune jäätisetöökoda, kuhu mahub lett umbes kümnekonna jäätisesordi vanniga, 2-3 pukktooli ning 3-4 inimesest sabaga leti ees jäätist ootama. Jäätisemeister, joviaalne ja hilisõhtu kohta äärmiselt reibas noor mees, oli täiesti umbkeelne. Omavahel eesti keeles arutades üritasime keha- ja laenladinakeeles välja selgitada, mis jäätis on mis, kui meie kõrval seisnud paari naine küsis inglise keeli, et ega me soomlased ei ole. No peaaegu oleme ju ka ja nii need inimesed sõbrunevadki. Tema nimelt oli kunagi Soomes õppinud, meie keel tundus nii tuttav ja ta ei saanud uurimata jätte. Sõbralikult tõlkis ta siis meile jäätiseid ja jäätisemeistrile meie soove.
Ühte vahvlikoonusesse suutis meister pakkida kolm kaunis kopsakat pallikest. Mina võtsin, nagu ikka, kõike seda, mille kohta ma ei teadnud, mis see on, või mis tundus piisavalt jabur, et ära proovida. Näiteks riso - põhimõtteliselt pudingiks keedetud riisipudrust tehtud jäätis mõnusa vaniljelisandiga. Ja see riso oli lihtsalt imeline! Teha riisipudrust jäätist, mis on siidine nagu maailma parim kooreplombiir, aga on tekstuuris siiski säilitanud oma riisipudrususe, õhata sinna sisse vaniljet ja tempida kõik parajalt magusaks – nii lihtne ja nii uskumatult hea. Tonka oa jäätis oli mõnus, aga jäi iseloomult riisipudrule ikka tummiselt alla, ja lavendlijäätis väga huvitav. Heas mõttes huvitav.
Hotellitoas on mõnusalt jahe, öösel on 22C isegi pigem külmavõitu. Konditsioneer on ka viisakalt hääletu. Aknad käivad küll lahti, aga me saime kohe aru, et neid ükski täie mõistuse juures olev inimene nagunii lahti ei tee. Sest toas on jahe. Tänaval ei ole, isegi õhtuks ei ole ja tegelikult ei ole seal tänaval eriti ka õhku. Ja kõigele lisaks peale pikka leitsakulist päeva Rooma lihtsalt haiseb.
Homse osas olid meil suured plaanid, aga ilmnes, et paavst peab hommikul turistidele missat, mis tähendab Vatikani piirkonnas rahvamasse. Loodetavasti ei tähenda see, et Peetruse basiilika on päev otsa kinni, sest meil on nii tihe programm paigas, et mingile muule päevale Vatikan enam küll ei mahu. Ja loodetavasti on see terveks päevaks lubatud 39C üleelatav.
Aamen.
Järgnevatel nädalatel saavad huvilised lugeda usuteaduskonna magistrandi Katrin Alekandi muljeid Igavesest Linnast - Roomast!
