Rooma reisipäevik II: esimene täispäev Roomas
See on meie reisi ainuke täies ulatuses vaba päev, mille me teadlikult võtsime ja siis tuugalt kultuuri ja Rooma vaatamisväärsusi täis planeerisime.
Olga on Roomas esimest ja mina, küll üle 30 aasta, kolmandat korda. Aga need 90date keskpaiga bussireisid ei lähe lihtsalt arvesse. Mina olin siis noor, väga vaene ja noorusele omaselt ülimalt idealistlik giidiõpilane, bussireisi graafik oli uskumatult tobe ja tihe ning inimesed, kes 90datel bussireisidel käisid, ei tahtnud, suu ammuli, järjekordset Michelangelo kujuga kirikut imetleda, vaid olid huvitatud palju praktilisematest asjadest: kus on odav turg ja veinipood!
Aga nüüd ma olen siin tagasi ja ajad on muutunud. Igatahes - meil on täna nii palju näha-vaadata-kogeda!
Kokkuvõte õhtusest postitusest sõpradele:
Armsad vanemad, ema ja isa. Kallid sõbrad.
Mina elan hästi, isegi toredasti. Mul on jätkuvalt kõik olemas. Konditsioneeriga hostelituba on peale 14-tunnist päeva täielik õnnistus.
Olime täna 14 tundi järjest jalul (kolm u 15 min istumist päeva peale - Vatikani kohvikus, bussis ja Fassi gelaterias jäätisesöömise jagu), Olga kell näitas õhtuks 37700 sammu ja tänavatel oli 38C päeval (selle aja olime valdavalt Museo Vaticanos) ja ainult 34C õhtul (mis tundus täiesti mõnus).
Aga: Museo Vaticano - tehtud; St Pietro - tehtud (kuplisse ei hakka ikkagi ükski normaalne inimene pea 40-kraadise ilmaga ronima); Kolosseum - nähtud väljast (isegi ainult 34 kraadiga ei aja mind miski päev otsa lõõsas kuuma kogunud kivide ja rüselevat inimeste vahele); Hispaania trepid - nähtud; Trevi - nähtud. Rohkem vist polnudki. Rotondo kirik oli kinni (jumal tänatud, et me sinna jala ei läinud), natuke eksisime ära ka, aga see oli lõbus. Sest me nägime asju, mida ei oleks osanud otsidagi.
Keset turismihooaega on lambist umbes nädala kinni üks metrooliin ja bussi puhul on täiesti normaalne see, et üks buss jääb lihtsalt vahele. Ka kirikud on täiesti suvaliselt ja ilma igasuguse infota kinni. Info on nt alles kiriku uksel... Aga põhimõtteliselt võib öelda, et Rooma siiski on turistile ka enam-vähem jalutatav linn. Võrreldes 30-aasta taguse ajaga on massiturism maad võtnud, inimesi on igal pool liiga palju.
Ärkame vara, sest kuigi paavstil oli Pühas Peetruses täna vastuvõtumissa, lootsime, et äkki saab kuidagi enne sealt kiiresti läbi käia või midagi ning siis ära Vatikani muuseumidesse minna. No väikelinna maakad, nagu me oleme, ja nende lihtsameelsus…
Kella 7 ajal on augustikuises Roomas veel karge – nii 28 kraadi. Akent tasub lahti teha vaid sedapalju, et imetleda tänavavaadet ja siis ruttu kinni panna, et toajahedust mitte välja lasta.
Hosteli hommikusöögilaud on Itaalia kohta tavatult toekas: mitut masti võileivakatteid, magusaid küpsetisi (mitmed ka pakendites, nii ei saaks vajadusel kaasa võtta), krõbinaid, jogurt, mitut sorti mahla. Termosekohv on tumemust nagu viimsepäeva patutõrv, aga täiesti uskumatult üllatavalt joodav, isegi ilma piimata. Aga kuna meil tuleb hommikuse kofeiini najal täna kaua kesta, siis läheb piimaga. Ja 2 tassi. Tassid on soliidselt suured.
Suvi troopikale lähemal on põhjamaalasele ikkagi lisaks katsumusele ka bioloogiline ja botaaniline elamus. Isegi lihtlabane tänaval jalutamine on tore: meie pisikesed poputatud potililled on seal kobakad taimed, mõni potis, muist hekkide ja puudena. Igasugused asjad õitsevad, viigimarjad on valmis, katkused vilju täis (neidsamu, mida me eelmisel õhtul ostsime – raseerimata kujul on need täiesti vastikute salaokastega!) ja tuvide ning varblaste asemel lendavad ringi tänitavad papagoid. Saate aru – päris papagoid! Rohelised, lembelinnusuurused ja jubelärmakad!
Kõnniteed, kui neid on, ongi pea igal pool kitsad, napilt meetri laiused, ning algavad või lõppevad täiesti suvaliselt, äärekivid on kõrged ja Roomas ei ole mitte keegi kuulnud sellest, et kõnniteele võib-olla ei peaks parkima.
Lehkava Rooma müsteerium leidis ka selgituse: prügimajandus on lahendatud konteineritega tänava ääres, need on küll kenasti sorditi eraldi, aga poolavatud ja ilmselt ei tundu skandinaavialik pakendipesu põuases Vahemere-äärses piirkonnas vee kasutamise seisukohast eriti mõistlik, kompost käib küll eraldi, aga haiseb siis eriti rammusalt pesemata veinipudelite ja muu kraamiga võidu.
Tegelikult asub meie hostel, Riberast pärit püha isa Juani maja, Via Aurelial ning ei ole Vatikanist ülemäära kaugel. Seega kappasime me lootusrikkalt Vatikani suunas, KUNI jõudsime Vatikani nurgani Georgio VII tänaval. No ma ei saa ju öelda kvartalinurgani, sest see oli tõesti Vatikani nurk. Sealt algas SABA ehk siis paavsti vastuvõtule suunduvate turistide ootejärjekord, mis kõik tahtis Peetruse basiilikasse saada. Ja see oli ainult pool sabast – teiselt poolt Vatikani suubus väravate suunas sama suur hord. Kell oli umbes 9 ja missa algas kell 10. Inimesi oli PALJU ja tuli muudkui juurde.
Kuna me ei saanud aru, kas platsile saab niisama või ei, ja Peetruse platsi kolonnaadinigi oli veel päris jupp maad, siis korraliku nõuka-aegse koolitusega inimestena võtsime samuti sappa, et siis tekkivate olude pealt vaadata, mis saab.
Inimesi oli tõesti Sõrvest ja saarest, mitmelt kontinendilt ja paljude jaoks, kellega sabatamise jooksul natuke juttu ajasime, oli see kolmapäevahommik nende Itaalia reisi tipphetk. Tänase hommikuga arvestades sätiti oma reisi- ja kojulennuplaane.
Kui ilmnes, et platsile saab niisama, siis minul ei pidanud enam närvid vastu – üks meist oli paavsti juba näinud, mina sain klaustrofoobia-ärevuse ainuüksi sabas seisvate masside vaatamisest ning me otsustasime sujuvalt hetkel basiilikast loobuda ning minna Vatikani muuseumitesse. Nii jäid meile alles ka minu väike taskunuga, käärid, küüneviil ja 100ml pudelike lavendli näovett (mis Rooma leitsas lõpuks väga ja lõpuni ära kulus).
Muuseumi poole seigeldes – ma olin unustanud, kui kaugel on muuseumi sissepääs Vatikani peaplatsilt, ning sooja oli juba jõudsalt üle 30C – viskasime pilgu peale ka Igavese Linna suveniirimajandusele. Vatikani lähedal müüb iga poeke muidugi igas mõõdus ja materjalist ning erinevaks otstarbeks mõeldud pühakuid, Jeesuseid ja Maarjaid (ma siiamaani mõtlen, et kes reaalselt ostaks 2m kõrguse koloreeritud kipsjeesuse endale Roomast kaasa?), väga moes on massgobeläänist tarbe-esemed nt poekotid. Ja praktilised asjad – palvehelmed või suured kalaga klotsersõrmused.
Selle suve suveniirihitt oli, keegi seljakotiga noormees, kelle kohta dr Googel teadis hiljem öelda, et tegemist oli noore katoliiklasest veebidisaineri Carlo Acutisega, kes muu hulgas tegeles kaasaegsete imetegude ja ilmutuste dokumenteerimisega ning armastas väga loomi. Tema esimene isiklik usuline vägitegu oli 3-4 aastaselt oma poolakast lapsehoidjale selgitada, et Jeesus ei oleks rõõmus, kui ta teiste lastega oma mänguasju ei jagaks (Vikipeedia on ikka imeline allikas). Acutis suri 15 aastaselt leukeemiasse ning tal on Assisis, mis oli ta lemmiklinn ning kuhu ta pere ostis seetõttu teise kodu, ka oma pühamu. Katoliku kirikutes tähendab see, et seal on mõne kõrvalaltari juures talle pühendatud klaas-seintega sarkofaag, milles on tema väga elutruu ja riietatud vahakuju.
Vatikani muuseumi pileti etteostmine on Väga Tark Otsus. Kuigi seal eelostmises on mingi imelik kellaaegade-värk ja me natuke muretsesime, et kui meil on pilet ostetud südapäevaks, siis kas meid juba hommikul lastakse sisse (valmistasime isegi haleda kõne ette ja puha), ei huvitanud see kellaaeg kedagi. Ja muuseum oli juba varahommikul rahvast täis ning saba neist, kes lootsid lihtsalt kohapeal piletit osta lookles tänaval juba avamiseks kümneid meetreid.
Eelmise sajandiga võrreldes on mumst tehtud ümberehitusi, mul oli sissekäigust natuke teine mälestus… Aga, täis otsustavust, võtsime nõuks seekord KOGU muuseumi läbi trampida. Sest meil oli aega. Ja meil oli huvi. Ja mida muud meil südapäeval lõõskavas Roomas teha olnuks? Tänavasillutisel võinuks keskpäeval vabalt mune praadida…
Ja siis ta tuli – saalide kaupa Egiptust ja Assüüriat, kivitahvleid, sarkofaage, muumiatega ja ilma, ja Basteti kujukesi, bareljeefe…
Ma suurlinnade muuseumites käies ikka mõtlen vahel, et kas kohalikud koolilapsed mõistavad, kui õnnelikud nad on, et saavad minna ja kõike seda ajalugu ning kunstiajalugu õppida otse seinalt, saalist ja vitriinist selmet leppida ebamäärase kvaliteediga fotode ja reprodega?
Kaartide galerii – ma mäletasin seda! Pikk lõpmatusse suubuv kullatud kassettkaaristutega palistatud lagi, helesinine ja kuld, mahe valgus ja seintel kaardid, kaardid, kaardid… Deja vu on võimas tunne!
Rafaeli stanza’d on üsna värskelt puhastatud ning pääs nende juurde on natuke ringi ehitatud kui ma 30-aasta tagusest ajast mäletan. Iseenesest on majas liikumine väga nutikalt suunatud, sest teada ju on, et valdavalt tahavad turistidemassid näha Sixtuse kabelit ja võib-olla mõni tahab stanzasid ka piiluda, aga peamine on Sixtus.
Jumal küll – kui mitu korda ma olen Rafaeli Ateena kooli või sealt edasi Borgiate ruumides asuvat Pinturicchio Annunziato’t kunstiajaloos õppinud?
Vahin ringi, kael kange, ja mõtlen kui äge oleks siin õpetada ajalugu, usundilugu. Seletada 15. sajandi Euroopa poliitikat Rafaeli seinamaalide järgi või näidata õpilastele ja lasta neil võrrelda erinevaid Maarja kuulutuse motiive. Aga natuurist – ise otsivad üles, ise teevad valiku, ise selgitavad välja pildi ning kunstniku loo ning asetavad visuaali järgi pildi loomise üldajaloo konteksti…
Ja siis on Sixtuse kabel – hämar, rahvast täis. Seinte veeres saab ja põrandal õnneks tohib istuda. Järjepanu kostub turvatöötajatelt noomimisi, et filmimine ja pildistamine on keelatud, aga telefone keegi käest ei võta ja midagi kustutama ei sunnita.
Maalid – pinakoteek oli koht, kuhu ma kohe kindlasti tahtsin minna ja mis oli kordades suurem kui ma mäletasin. Maalid on ka mööda maja mitmesse eri kogusse laiali jagatud ja kõik ei ole pinakoteegis koos. Aga ma ei ole kunagi varem ühe päeva jooksul nii palju anatoomiliselt üsna omapäraseid pontsakaid pisipoisse ja neid süleshoidvaid, aga näoilme järgi otsustades mõningaselt tüdinud, mahalöödud pilguga naisi näinud. Tited tundusid kõik kuidagi piredad ja pettunud, madonnad mõningaselt tülpinud ja anatoomiliselt täiesti arusaamatute rinnapartiidega.
Ma olin ära unustanud, kui hea on Vatikani kunstikogu moodsa kunsti osa – Matisse’i krutsifiks; Rodin’i Mõtleja; Chagall oma üle õla vaatava põgeneva madonna, kavala naeratusega kitse ning põletatava juudigetto Jeesusega; Botero trullakas paavst, aiaroheluses kuhugi tõttamas; Dali õhus hõljuv krutsifiks…
Ja siis ma leidsin üles selle, mida ma otsisin – jah, muidugi enne oli kõik see moodne kunst ja Michelangelo Pieta, aga mina tulin ju pühale Hieronymosele tere ütlema. Mulle tundub, et nad on ka Pinakoteeki ümber paigutanud: Leonardo da Vinci Püha Hieronymos oli 1990datel väikeses pisut nurgataguses grotikeses, nüüd aga suuremas saalis, väärikalt keset seina. Ja inimesed, selleks ajaks madonnadest, pahuratest tittedest, kullatud galeriidest ja akendest sisseuhkavast lämbusest tüdinud, traavisid mööda ning isegi ei märganud…
Ma seisin ja vaatasin ja ma tahtsin üles-alla hüpates neid peatada ja seletada, et saate aru – see on Leonardo siin seinal! Da Vinci! Päris da Vinci! See töö, see on üldse ime, et kunagi ammu üks pagar oma vana köögikappi ahju ei ajanud vaid selle tükkideks võttis ning kapi tagaseinalt ja riiulitelt Leonardo pooliku, viieks tükiks lõhutud töö avastas. Ning et ta sai aru, et see võib olla väärtuslik. (Vikipeedia räägib küll lugu prantslasest kardinali Joseph Fechist, kes töö erinevate juppide kaupa Roomas leidis, aga mulle meeldib see kunagi loetud pagarilugu rohkem.)
Leonardo Püha Hieronymos oli minu esimene kohtumine kunstiga, mida ma olin õppinud, reprodelt näinud, mille kohta lugenud ning mis võttis mu originaalis lihtsalt jalust nõrgaks. Ma pean seda siiamaani Leonardo üheks parimaks tööks, mis siis, et lõpetamata.
Aga lõpuks on inimesel veresuhkur miinuses, vesi pudelist otsas ja neid paganama epitaafe ja muud kraami muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb ja kohvikut ei paista kusagil. Aga muuseumisaalis süüa ei tohi. Ei ole viisakas ka.
Õnneks on Vatikanis aru saadud, et, parafraseerides: ’mitte ainult Sõnast ei ela inimene, vaid vajab ka kohvi ja küpsist’ ning seetõttu on muuseumis olemas ka toidukohad. Kallid, plastlaudade-toolidega ja ausalt öeldes pigem koledad koolisöökla-laadsed toitumiskohad, kus toit on õnneks siiski parem kui kunagi koolisööklas. Sest selleks ajaks on iga inimene aru saanud, et kullast söönuks ei saa, ilu ei panna padaje ning on nõus maksma mida iganes, et saada üks taldrikutäis süsivesikuid (tuntud ka kui pasta) ning tassike head espressot (kuulge – me oleme Itaalias ja me ei solva paavsti majapidamist sellega, et hakkame peale lõunat capuccinot tahtma!). Ja minu, kes ma espressot pigem ei joo, tõeline elamusüllatus oli, et see oli hea. See espresso suvalises Vatikani sööklas oli tõesti hea.
Kuna väljas jätkuvalt lõõskas ja me olime graafikust ees, siis tegime muuseumile täistiiru peale: vaatasime üle ka paavsti garaaži (tõldu oli oluliselt rohkem kui autosid, minu isiklik üllatus oli, et tõllad on NII kõrged: ukseava on mulle umbes vöökohani) ning ka antropoloogilise kogu, mis oli väga hea ja laialdane, aga millest pool oli kahjuks kinni.
Siis oligi aeg sealmaal, et tuli päevakavaga edasi minna: vaja oli veel ikkagi üritada Peetruse basiilikasse saada ning minu selle päeva kinnisidee oli, lisaks Rooma vanimale jäätisekohale, ka teoloogiateaduskonna kevadpikniku mälumängus küsitud Rotondo kirik.
Püha Peetruse basiilikasse minek oli eelmisel sajandil vaba – ei mingeid läbiotsimisi, kotiröntgeneid ja muud. Lihtsalt paar meest tuletasid ukse juures inimestele meelde, et õlad ja põlved peavad olema kaetud. Aeg on edasi läinud, massid on ikkagi juhmistunud ja kuritegevus kõrgem: kirikusse pääseb sisuliselt ainult ühest sammaskäigupoolest, läbi 2-3 töötava röntgenvärava. Sildiliselt on välja toodud, et trikoodes inimesed on keelatud, samuti hamburgerid, joogid, koerad, relvad, suitsetamine, helisevad moblad, kaabud, suured seljakotid ning Šveitsi taskunoad. Ja korraga ma tundsin end seal Igaveses Linnas tapvalt lõõskava päikese all ürgvanana – vanasti, minu nooruses, oli taevas sinisem, ilm jahedam, inimesed arukamad (ja neid oli üleüldse vähem), mistõttu ka igasuguseid detailseid keelde oli oluliselt vähem… Ja ma sain aru, miks öeldakse ’vanad head ajad’.
Basiilika on üüratu, nagu ma mäletasin, valgust ja inimesi täis ning oma massiivses kullass ikka kuidagi sama… suruv. Siledakssilitud varvastega Peetrus oli pandud punase lindi taha, muidu tal ilmselt ei olekski jalalaba enam. Aga eelmine kord sain ka mina neid varbaid paitada nagu üks korralik turist ikka teeb. Taktiilselt naljakas kogemus, eriti kui lamedaks silitamata vasak jalalaba kõrval kompida on.
Katedraali suveniiripood ehk usu-mersch on huvitav: näiteks 3.- eest saab osta pudelikese (meenutab keskmist pisut edevamat odekolonnipudelit) ning siis paluda ristimisruumi uksel – sisse ei saa – mõnel valvekleerikul see pühitsetud vett täis lasta. Kogused siis vastavalt u 20ml ja 50ml. Lisaks roosikrantse, sõrmuseid, kujukesi, võtmehoidjaid ja muud nipetnäpet.
Kõige palavama aja olime õnnelikult olnud hoonetes, kella 15 oli sooja juba ainult 38C. Ja me hakkasime liikuma Rotondo suunas, sest see on väidetavalt Rooma vanim ümmarguse, hoone templiks olemise ajast säilinud põhiplaaniga kirik. Lisaks peetakse seda ka Ungari nö esinduskirikuks (no ikkagi ugrilaste värk, eksole!), sest see on pühendatud Ungari esimesele nö ametlikule kuningale - Istvan I.
Metroojaamas ilmnes siis, et meile vajaliku suuna metrooliin on remondis. Bussi peale saamiseks tuli kõigepealt keskvaksalisse saada ja siis ümber istuda. Bussid sõitsid aga mingi oma sisemise äranägemisgraafiku järgi – vahel võis suvaliselt mõni buss vahele jääda. Bussipeatustes ei ole ka istmeid ega varjulisi kohti. Õnneks liikusime läbi linna enne õhtust tipptundi – need on kõikides suurlinnades alati masendavad.
Ja kui me lõpuks Rotondo üles leidsime, siis selgus tõsiasi, et Roomas, kus kirikuid on sõna otseses mõttes iga nurga peal (mõnel nurgal suisa mitu), on need avatud ’nii nagu jumal juhatab’.
Rotondo oli kinni.
Kui see ei oleks tundunud nii sündsusetult jumalavallatu ning maja ette ei oleks just autot parkinud üks nunn, siis ma oleksin ilmselt südamest vandunud.
Nunn kehitas naeratades õlgu ja nentis, et ’La chiesa è chiusa!’ ning ei mingeid erandeid või erikohtlemist (Aga me tulime ju Hyperboreast kohale! – See ei loe.). Kirik on kinni. Nii lihtsalt on.
Turiste on Roomas palju ja ausalt öeldes on kohalike nägudest näha, et raha rahaks, aga enamus sellest massist on lõpuks sama tüütu nagu budistlik ümbersünd.
Isegi kiriku kass vaatas meid üleolevalt – tema saab päeva lõpuks tuppa, aga meie jäime ja jääme siin uste taha.
Ja sinna see Rotondo meist nägemata jäi.
Nojah, nüüd tuli jalutada tagasi muid vaatamisväärsusi vaatama: Forum Romanum, Kolosseum, Giovanni Fassi gelateria, Hispaania trepid, Trevi purskkaev. Võtke kaart kätte ja vaadake – see, muide, on Rotondo juurest täiesti jalutatav.
Forum Romanumile ja Kolosseumile heitsime pilgu vaid möödaminnes ja sinna sisse, nagu ka Peetruse basiilika kuplisse, minemisest loobusime. Mitte ükski täies aruga inimene ei lähe vabatahtlikult päev otsa 40C kuumuse käes praadinud kivide vahele.
Muide – täiesti ootamatuks retroelamuseks osutus Kolosseumi WC. Kes on ERMis käinud ja vaadanud Kohtumiste näitusel klippi Lennart Meri pressikonvenerstist Tallinna lennujaama käimlas, siis peaaegu täpselt sama autentse elamuse saab 21. sajandil 2.- eest Kolosseumi kõrval: prill-laud ja potikaas puuduvad, seintel on koolisöökla-koloriidis (optimistlik haiglaroheline, tume opisaaliroheline, morgi määrdunud sinepikollane) tükati mahapudenenud kahhelruudud, paberirull on kuskil seina küljes naela otsa torgatult, kotikonksud on katki ning suletud kabiiniuks on kinni teibitud pruuni pakketeibiga (kuulge – ega meil ka 90datel veel MacGyver teipi ei olnud!). Õilsatel aromaatilistel eesmärkidel ripub kätekuivati kohal autode lõhnakuuseke (kollane!!) ning kätekuivati ise meenutab vähealti koostöö eest seinamaetud käsifööni (ka u 90datest), mille peal on plastkarbis ning kooldukuivanud servadega häbelikult higine geel-lõhnastaja (geel meenutab nõuka-aegse söökla pealelõunast juustuvõileiba), kraanid tilguvad ning WC koristaja, kes mingi trjapka ja harjaga ringi tatsab, kuulab 90date Eurotrash-poppi.
Ma arvasin, et see kõik – interjöör, need kuused ja geel-lõhnastajad – on ammu surnud ja kadunud, aga näed, antiiksete muististe veerest leiab veel antiikset kraami. Alati tasub antropoloogi pilguga ringi käia. Elu ja Rooma on üllatusi täis.
Ja siis ekslesime me Giovanni Fassi gelateria suunas. Kui linnas on alles jäätisetootja, kes on samas kohas poodi pidanud juba 1880. aastast alates ning see on Rooma vanim ja üks kogu Itaalia vanimatest jäätisetootjatest, siis teda lihtsalt peab külastama!
Tagasihoidlikult on papa Giovanni oma jäätisekoha nimetanud Palazzo di Freddoks ehk Jääpaleeks.
Imposantsele fassaadile ja grandioossele nimele vaatamata näeb koht seest välja nagu suuremõõduline piimabaar. Taaskord odavad plastplaatidega metall-lauad ja -toolid, ei mingit interjööri, mis pikalt nautlema ja mekutama ning istekohti kinni hoidma meelitaks.
Jäätiseostmise loogika on järgmine: kassas istuvale umbkeelsele härrale teed selgeks, mida sa tahad st mitu palli ja mille sisse ja maksad, siis saad tšeki ja lähed leti äärde sappa.
Lett on pikk, aga siin ei maksa end hirmutada lasta neist juttudest, et palju jäätisesorte tähendab halba gelateriat. Siin on sorte on 10-20 vahel, lihtsalt pika leti taga asjatab 5-6 inimest ja jäätisevannid korduvad.
Kolmepalline ports on enam kui helde (ma ei saanudki aru, mis imenipi ja ausõnaga nad selle koguse jäätist sellise koonuse sisse surusid, see käis nii kähku, aga igatahes oli see jäätiseports vahvli sees suurem kui väljast arvata võiks) ning loomulikult lisatakse – kui soovid – kõige otsa ka heldelt vahukoort. Ja mitte mingit ersatsaerosoolvahukoort, vaid päris ehtsat, ämbrist, ja tehtud koorest, mida ilmselt ainult Tiberi oru ajaloolistel heinamaadel kultuurheina söövate vooruslike õhvakeste rammusast piimast saab. Sest see on Rooma ja see on Giovanni Fassi.
Ja selle ringikappamise peale oli meil tegelikult seda jäätis ikka väga vaja. Et saaks korraks istuda ja midagi head, nii kerele kui ka hingele.
Aga õhtu oli alles noor ja meil oli veel mitu kohta läbi käimata, kuigi vaikselt joondusime juba öömaja poole – sest see jäi ka kuhugi sinnasuunda, kuhu Trevi ja Hispaania trepid, ja niikuinii sai Tiberi teisele kaldale ainult sealtkaudu.
Põhimõtteliselt saab Fassi juurest Hispaania treppidele üsna otse jalutada: kõigepealt via Napoleon III või via Carlo Albertot pidi Santa Maria della Maggiore’ni (see oli kahjuks juba kinni) ja siis kogu aeg otse mööda Via Agostino Depretis’t. Tänav vahetab küll mitu korda nime, aga jookseb sirgelt nagu joonlaud ning viib läbi tavaliste elurajoonide lõpuks Hispaania treppide ülemise platsini välja.
Siin-seal on mõne ööklubi ees alles veel covidi-testimise telk. Täiesti ootamatult avanevad mõnel ristmikul majade kaunistused spontaansete skulpturaalsete purskkaevude või soklipiirdesse paigutatud pisikeste taimeseinade näol. Kõnniteed on jätkuvalt kitsad ning öise prügikorje ootuses on sinna loobitud ka prügikotid. Neid on palju.
Aga tasub käia ringi ka pea kuklas – mingil hetkel on tänav muutunud Via Sistina’ks ning 1840datel elas majas nr 126 Gogol ja kirjutas just siin oma ’Surnud hinged’.
Kui Via Sistina Püha Kolmainu kiriku ette keerab, siis ongi see Hispaania treppide ülemine made. Meil õnnestus täiesti ootamatult, aga ülitäpselt jõuda kohale päikeseloojangu ajaks. Perfektselt ajastatud 2-3 minutit: põuaajale omases päevaga luitundsinisest tuhmkollaseks kõrbenud taevas vajub hõõguvpunane päikeseketas Rooma majakatuste taha, sudust sujuvalt põuavineks ning sealt helkivateks pilvedeks muutuv õhk veab korraks silmapiirile valgussamba ja ongi kõik. Aga see on ilus hetk ja on igati tore täiesti kogemata olla õigel ajal õiges kohas.
Üks kummalisemaid muudatusi Rooma turisminduses on see, et enam ei tohi Hispaania treppidel istuda. Sõna otseses mõttes on kohal paar inimest, kes käivad ringi ja treenerivilega vilistavad kui keegi oma tagumiku õilsale kiviastmele istutab, ning kui sellest ei piisa, siis lõpuks ka karjuvad. Võib-olla nad hommikul on sõbralikumad, aga õhtuks on näha, et inimesed ei ole nende lemmikud, sest neid on liiga palju. Igal pool.
Nii et kui kunagi peaks pähe tulema mõte sellest, et elu on mõttetu ja töö halb, siis – võib minna palju teistmoodi ja olla nt turisti-kõtitaja Hispaania treppidel. Ma ei usu, et neile selle töö eest nüüd NII hästi makstakse või keegi tippi annab…
Aga – meil oli vaja veel ära näha ka Trevi purskkaevud. Kui me juba siinkandis oleme. Teel sinna suunda eksisime me mitu korda ära, sest miks minna otse kui võib minna ka ’kuule, see tundub huvitav tänav ja viib ka sinnapoole’ suunas?
Kohe Treppidest vasakule (kui seisate seljaga treppidel poole) minnes muutub plats Propaganda tänavaks ja selle otsas, fassaadiga platsile, asub selline asutus nagu Propaganda Instituut. Kohe esimene tänav sellega risti on Via della Vite ehk siis elulisuse, elavuse, elu tänav. Astuge sealt läbi ja oletegi oma enese ihusilmaga näinud ja ise ihuliselt kogenud, kuidas elu ja propaganda kohtuvad. Tänava ristumiskohas on mõlemas otsas väike baar, kus saab pastat ja aperoli, nii et seda hetke saab suisa nautida.
Päike loojub, peaaegu kohe läheb ööpimedaks ja see tähendab Roomas, et inimesed tulevad välja: külastajate hordid ja võib-olla ka linna jäänud kohalikud toidukohtadesse sööma-jooma, turismipiirkondadesse pakivad end lahti tänava- ja elukunstnikud, kes kõik midagi pakuvad (pilte, afropatse, massaaži, portreed kohapea, nänni) igal väikesel platsil seab end üles mõni tänavamuusik (kaasajal tähendab see kaasaskantava kõlariga karaoket, kus sõnu lauldakse telefonist või tahvlilt, aga mõni mängib selle saatel ka mingit instrumenti – nt elektroonilist viiulit; esinejate tase on seinast seina).
Noored tantsukoolitundegid teenivad uute varvaskingade jaoks raha ning tantsivad tänaval en pointe.
Tänavakaevude vesi on ikka parema maitsega kui kraanivesi ning mõnusalt jahe.
Pisikesed pizzeriad on lahti ja aeglaselt kodu poole sundudes, ahjusooja pizzat näksides ning külma õlut juues mõtled: ah, milline suurepärane päev!
Järgnevatel nädalatel saavad huvilised lugeda usuteaduskonna magistrandi Katrin Alekandi muljeid Igavesest Linnast - Roomast!
