17.–20. juunil 2024 toimus Roomas Aquino Thomase nimelises ülikoolis (Angelicum) rahvusvaheline konverents pealkirjaga „The Old Testament as Christian Scripture“. Angelicum, mis rajati juba 13. sajandil ning mille õppekava kujundamisel mängis olulist rolli Aquino Thomas ise, on tuntud ka oma suure amfiteatri kujulise auditooriumi poolest, kus konverents aset leidis.
Konverents kuulus laiema programmi „Project for the Theological Reception of Scripture“ raamesse, mida toetab Donald Agape nimeline fond. Tänu sellele projektile said üheksa professorit võimaluse uurida eksegeesi, patristika ja süstemaatilise teoloogia vahelisi seoseid.
Paari möödunud sajandi jooksul on piibliteadustes valitsenud varjatult ja vähem varjatult uus-markionism – vaade, mille kohaselt on kristlastele oluline ainult Uus Testament. Üheks oluliseks konverentsi arutlusteemaks oligi seetõttu Vana Testamendi roll ja teoloogilised väärtused kristlikus kogukonnas. Arutelud olid sama kuumad kui Rooma ilm (+38°C).
Ettekannetega esinesid mitmed tunnustatud piibliteadlased, sealhulgas Markus Bockmuehl (Oxford), Dale Allison (Princeton), Ignatio Carbajosa (Madrid) ja Christopher Seitz (Toronto). Seitsmekümnest ettekandest pidasin ühe ka mina, teemal „Augustine’s Preference of the Septuagint: civ. Dei 15–18“. See ettekanne uuris Augustinuse oletus-vastust küsimusele, et kui heebra ja kreekakeelsed (LXX) tekstid juhtusid erinema, siis kuidas said mõlemad olla pühakiri? Omas vastuses lähtus Augustinus tekstide polüseemia tunnustamisest, LXX-i inspireeritusest, eristusest ajaloo ja prohvetluse vahel ning muidugi tõsiasjast, et LXX oli vaieldamatult varakristlaste piibel. Ettekande pikem ja põhjalikum variant ootab avaldamist seerias „Augustinus: Werk und Wirkung“ (Brill).
Tarmo Toom, patristika kaasprofessor
8. juuni 2024