Usuteaduskonna lõpetanu on avara silmaringiga, suhtlemisaldis, positiivselt kriitiline, läbinägev ja vastutustundlik inimene. Usuteaduskonna unikaalne õhkkond, õppimist ja mõistmist soodustav keskkond, motiveeriv side üliõpilaste ja õppejõudude vahel, aga ka teaduse ja õppetöö lahutamatu seostamine toetavad just selliste isiksuste kujunemist.
Laiapõhjaline humanitaarharidus, mida täiendavad teadmised sotsiaalteadustest, võimaldavad loomingulist suhtumist oma töösse. Usuteaduskonna haridusest ei võida mitte ainult vilistlased ise, vaid Eesti ühiskonna kõikvõimalikud valdkonnad, sest vilistlane toob kaasa mõnusa muutuse tuule.
Iseenesestki mõista on usuteaduskonna vilistlasi suuremal hulgal tööl Eesti erinevates kirikutes ja koolides, kultuuriasutustes ja akadeemilises sfääris. Aga see ei ole määrav. Määrav on olla usuteaduskonna vilistlane, sest see on väärikas ja pakub tuge kogu järgnevaks eluks. Vilistlased on oma väärikusest teadlikud, sest neid koondab alates 2016. aastast usuteaduskonna vilistlaskogu. See toob vilistlasi kokku ka pärast lõpetamist. Aga mitte ainult – vilistlaskogu hoolitseb toetusfondi eest, millest toetatakse praeguste üliõpilaste õpinguid ning ühiseid tegemisi.
Kooliõpetaja, koguduseõpetaja, teleajakirjanik, kaitseväe kaplan, siseministeeriumi spetsialist, kirjanik, arvamustoimetaja, teadlane, politseikaplan, diplomaat, personalijuht, hingehoidja, õppejõud, IT-spetsialist, kohvikupidaja, koolidirektor, DJ, haiglakaplan, tõlkija, linnapea, kirjutav ajakirjanik, maksuameti spetsialist, raamatukoguhoidja, vanglakaplan, muinsuskaitseametnik, keeletoimetaja, luuletaja, ettevõtja, kokk – Eestis polegi vist enam eriala või tegevust, kust ei leiaks usuteaduskonna lõpetanut!