Uus inglisekeelne loengukursus „Seksuaalteoloogia“

Loen käesoleval kevadsemestril esmakordselt Tartu Ülikoolis kursust, mille sihiks on igasuguse valehäbi ja eufemismideta rääkida kristliku teoloogia halvastivarjatud erotofoobsusest. Sarja käivitavaks jõuks oli minu soov teha lõpuks teoks see, mida plaanisin juba 2009. aastal – kohe peale doktorikraadi kaitsmist – kirjutada oma väitekiri täiendatult ringi monograafiaks. Kuna väitekiri puudutas eelkõige religioossuse ja spirituaalsuse neuropsühholoogilisi seoseid, siis tahtsin monograafias põhjalikumalt lisaks lahti kirjutada ka selle, kuidas leitud seoseid teoloogiliselt mõista.

Õnneks või kahjuks jäi plaan tollal teoks tegemata. Tagantjärgi mõeldes on mul selle üle hea meel, sest olin nii inimese kui teoloogina selle ülesande jaoks tollal veel liiga „toores“. On üks asi rääkida „lambikestest“, mis inimeste peades religioossete ja seksuaalkogemuste käigus põlema lähevad, ja neid võrrelda, hoopis teine aga hoomata nende seoste tõlgendamisega kaasnevat teoloogilise mõtte sügavikku.

Kümmekond aastat teoloogia õpetamist hiljem ning seoses sellega, et teretulnud oli inglisekeelsete ainete mahu suurendamine, mõtlesin, et nüüd oleks aeg proovida. Nagu iga loovtöö tegija teab, ei ole end sugugi lihtne kirjutama saada. Seega otsustasin, et teen plaanitavast ainesest kõigepealt loengukursuse. Serveerisin seda tudengitele nii, et mul oli vaja enese käimasaamiseks parajat jalaga tagumikku müksu. Kui sul ikka on rahvusvaheline tudengite seltskond auditooriumis, siis ei jää midagi üle – tuleb neile ka tulevärki pakkuda. Ja see omakorda võimaldab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – teha ära raamatu eeltöö ja kujundada uus intrigeeriv kursus.

Pean ausalt tunnistama, et pole ühegi oma kursuse jaoks nii palju eeltööd teinud. Ja see on olnud ääretult huvitav avastusretk. Praeguseks finiš juba paistab – jäänud on veel viimane loeng-seminar, kus vaatleme küsimust, kuidas integreerida LGBTI-seksuaalsust kristlikku mõtlemisse positiivsel viisil. Ent võib öelda, et ses mõttes on kursus oma eesmärgi juba täitnud, et lähtematerjal raamatu jaoks on koos. Loodetavasti saab see trükituna kaante vahele enne, kui sama kursus 2020. aasta kevadel uuesti lugemisele tuleb. Nii saaks seda kohe ka õpikuna kasutama hakata.

Olen äärmiselt tänulik neile rohkem kui 30-le väga erineva taustaga tudengile, kes mu ainet kuulavad. Nende hulgas on mitme religiooni esindajaid ja väga erineva etnilise taustaga inimesi. Välis- ja omatudengite vahekord on umbes kaks ühele, mis on ses mõttes väga positiivne, et üks kursuse eesmärke oligi tõmmata ligi Tartus õppivaid välistudengeid. Teiseks on selline proportsioon suurepärane seetõttu, et tänu üliõpilaste väga erinevale taustale on loenguis küsitud küsimusi, mis on aidanud mul seksuaalsuse teema juures leida tavalise Eesti inimese jaoks n-ö pimealasse jäävaid vaatenurki.

Mida oleme seni loenguis käsitlenud? Siin on loengute pealkirjad.

• General Introduction: the Ideal of the Flaccid Penis: on Christian Erotophobia and Hedonophobia.
• Strange Bedfellows: the Neuropsychological Linkage.
• Eunuchs for the Kingdom of God: Jesus on Sex and Marriage. From Celibacy to Deviant Sexuality.
• The Kinky Stuff in the Old Testament and St. Paul the Party Killer.
• The Song of Songs and its Tips for the Bedroom: Sexchatological Hopes for Free Love.
• The Original Sin and Sexual Shame: did Eve have Sex with the Serpent? The Downside of Eros.
• What does Christianity have to Learn from Judaism, Buddhism and Hinduism with Respect to Sexuality?
• Final Considerations: Christianity Embracing LGBT Love?

Kas intrigeeris? Kui jah, siis jälgige reklaami! Teen seda varsti jälle. Aga veel enne seda on 2019. aasta kevadsemestril kavas teine uhiuus aine, mis on seksuaalteoloogia küsimustega otseselt seotud ja annab nende mõistmiseks väga hea aluse. Jutt on ainest „Religiooni ja rituaalkäitumise neuropsühholoogia“ (HVUS.02.009), mida loen samuti inglise keeles ja – nagu seksuaalteoloogiatki – kolmapäeva õhtuti üle nädala, mis võimaldab seda kuulata nii bakalaureuse- kui ka magistriastme õppeplaani arvestades. Hakkame seal uurima, mis siis ikkagi ajus juhtub, kui inimesed näiteks süvenenult palvetavad või kooris pühakirju retsiteerivad. Nende teadmiste baasilt on siis hea hiljem sukelduda seksuaalteoloogiasse, vaadates, mis juhtub ajus orgasmi käigus ja kas sel on sarnasusi religioossete ekstaatiliste teadvusseisunditega.

Kohtumiseni audikas! 

Roland Karo on usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse lektor.

22. mai 2018

Tagasi blogisse