Valimistest Iisraelis

Sel kevadel toimuvad mitmel pool maailmas parlamendivalimised – kuu aega tagasi siinsamas Eestis, lõppeval nädalal nii Indias kui ka Iisraelis. Ja alati leidub neid, kelle jaoks valimistulemus osutub meele- või ootuspäraseks, ning neid kelle jaoks ootamatuks või rahulolematust tekitavaks. Kui jutt käib Iisraeli parlamendi ehk Knesseti valimistest, siis tuleb ootamatusteks alati valmis olla. Oldi ka seekord.

Meediakajastustest jäi mulje, et suur osa rahvast soovib muutust – muutust, mis tähendaks riigijuhtimise nihkumist taas tsentrisse ja Benjamin Netanjahust ehk Bibist vabanemist. Kõige häälekamalt väljendas seda soovi Netanjahu juhitud ja valimised ka sel korral võitnud Likudi partei peamine konkurent, veebruaris loodud Kahol Lavan, mille eesotsas seisavad endine kaitsejõudude juhataja Benny Gantz ja varasemalt parteid Ješ Atid juhtinud Jair Lapid. Asjaolu, et Kahol Lavan sai 21. Knessetis Likudiga pea sama palju kohti (vastavalt 35 ja 36), on omajagu kõnekas. Kuid sama kõnekas on ka Likudi jätkuv populaarsus. Netanjahuga eesotsas on selle kohtade arv parlamendis viimase kümne aasta vältel üksnes suurenenud (2015. aastal saadi 30 kohta).

Kõrvaltvaataja jaoks näib tegu olevat sisuliselt viigiga ning loogiline tunduks ehk isegi, et kaks suurt võitjat moodustaksid riigi ja rahva liitmise nimel valitsuse koos. Lähemal vaatlusel on aga selge, et nii nagu varasematel aastatel, nii saavad Likudi partneriteks uues valitsuses taaskord parempoolse suunitlusega (loe rahvuslikult meelestatud) ja religioossed parteid. Kuigi erinevate hinnangute kohaselt võib öelda, et vähemalt pool Iisraeli kodanikest peab end mittereligioosseks. Ortodoksseid ja ultraortodoksseid (haredim, u 10% elanikkonnast) on kokku ehk umbes 30 protsenti. Samas on viimastel Knessetis oluline kaal, eriti Netanjahu jaoks.

Seekordsetel valimistel sai sefaradi ja mizrahi taustaga ultraortodoksseid esindav Šaši partei kaheksa ja aškenazi taustaga ultraortodoksseid esindav UTJ (United Torah Judaism) seitse kohta. Neile lisaks moodustasid parempoolsed ja paremäärmuslikud religioossed parteid valimisliidu nimega „Ühinenud Parem“ (ingl United Right), kuhu kuuluvad senine peamine religioossete sionistide esindaja HaBait HaJehudi, Tkuma ja Otsma Jehudit. Just viimane neist on ehk kõige problemaatilisem, kuna selle liikmed on omal ajal keelustatud terroristliku partei Kah ja selle looja Meir Kahane järgijad, keda iseloomustab araablastevastane retoorika. Samas ei ületanud valimiskünnist HaBait HaJehudi parteist lahku löönud Naftali Benneti ja Ajelet Šakedi loodud uus partei HaJamin HeHadaš ehk Uus Parem ega ka Moše Feiglini juhitud Zehut („Identiteet“), mis on majanduslikus plaanis libertaarne, julgeoleku plaanis marurahvuslik ja ühiskondlikus plaanis kanepi legaliseerimise poolt. Kokkuvõttes on parempoolsetel ja religioossetel parteidel Knessetis 65 kohta, mis annab neile vajaliku enamuse valitsuse moodustamiseks. Opositsioon jaguneb vasakpoolsete, tsentristlike ja araabiakeelset elanikkonda esindavate parteide vahel.

Seekordsed valimised tõid taas selgelt esile, et valijad hääletavad eelkõige lähtuvalt oma ühiskondlikust enesemääratlusest. Nii on valijate käitumist Iisraelis võimalik ennustada selle najal, kui religioosne või kui vana keegi on. Vanemaealised, heal majanduslikul järjel olevad ja ilmaliku maailmavaatega inimesed eelistavad vasakpoolseid ja tsentristlikke parteisid – sel korral ülekaalukalt Kahol Lavani. Nooremad, haavatavamas majanduslikus olukorras olevad ja religioossed inimesed valivad parteid, mis nende arvates seisavad Iisraeli julgeoleku ja religioossete väärtuste tagamise eest. Nagu näha, on Iisraeli ühiskond üsna lõhestunud nii rahuläbirääkimiste küsimuses palestiinlastega kui ka riigi ja religiooni suhte osas. Parempoolsete ja religioossete parteide võitu valimistel on tõlgendatud juba ka kui rahva soovi riiki ja religiooni senisest veelgi tugevamalt siduda.

Selline valijate eelistuste jaotus vanuselises plaanis on kõnekas ka tuleviku suhtes, sest Iisrael on üsna noore elanikkonnaga riik ja üha enam kasvab peale noori, kelle kogemus erineb nende vanemate omast. Nad on kasvanud üles Iisraelis, kus on võimul olnud üksnes parempoolsed parteid (vasakpoolsed võitsid viimati aastal 1999), kus Oslo rahuläbirääkimised on jäänud kaugeks kajaks minevikust ja igapäevased konfliktid palestiinlastega tekitavad viimaste suhtes üksnes usaldamatust ja tunde, et pole kellegagi enam läbi rääkida. Lisaks on üha suurem osa noori religioosse taustaga, kuna religioossetes peredes on võrreldes ilmalikega rohkem lapsi.

2018. aasta Iisraeli Demokraatia Indeksi kohaselt samastub umbes 64% 18–34-aastastest juudi taustaga noortest poliitikas paremtiivaga (35-aastaste ja vanemate hulgas on see protsent 47). Iisraeli Demokraatia Instituudi läbi viidud küsitlus näitas, et Netanjahu toetuse ja valijate vanuse vahel on otsene seos: Netanjahut toetas 65% Iisraeli 18–24 aasta vanustest juutidest ja 53% 25–34-aastaseid (Netanjahu peamist konkurenti Benny Kantzi eelistas vastavalt vanusegrupile 17% ja 33%). Politoloog Tamar Hermanni sõnul valitseb poliitiliste vaadete kujunemise ja muutumise osas kaks peamist teooriat: ühe kohaselt jäävad inimesed reeglina truuks 18 ja 34 eluaasta vahel välja kujunenud poliitilistele vaadetele ja eelistustele, teise kohaselt muutuvad inimeste vaated koos vanusega leebemaks. Seega on võimulolijatel ja sinna jääda soovijatel oluline leida tee noorteni ja neid kõnetada. Ning näib, et Bibil see ka õnnestus.

Anu Põldsam on usuteaduskonna judaistika lektor.

15. aprill 2019

Tagasi blogisse