Andreas Johandi: Muistne majandusdokument TÜ kunstimuuseumis ehk millest ehitati templeid 4000 a tagasi?
Millest räägib TÜ kunstimuuseumis asuv 4000 aastane sumerikeelne savitahvel? Kirjutatut avab meile Tartu Ülikooli usuteaduskonna Lähis-Ida usundiloo teadur Andreas Johandi.
Muu teadustegevuse kõrval on viimasel ajal koos kolleegide Vladimir Sazonovi (TÜ) ja Sebastian Finkiga (Innsbrucki Ülikool) õnnestunud tegeleda ühe Tartu Ülikooli kunstimuuseumis säilitatava kiilkirjatekstiga, mis kajastab templiehituseks vajaliku materjali valmistamist ja kogumist. Savitahvel sumerikeelse tekstiga pärineb Uus-Sumeri ehk Uri III riigi perioodist (u 2100–2000 e.m.a), täpsemalt kuningas Šulgi valitsemisajast (u 2094–2047 e.m.a). Sellist tüüpi administratiivdokumente on Uus-Sumeri ajastu Mesopotaamiast leitud kokku saja tuhande ringis ning need kajastavad kõikvõimalikke majandustoiminguid alates ühe lamba müügist ja lõpetades nt sadade ohvriloomade loeteludega. Mitmed tänapäeva uurijad on oma uurimistöös pühendunud sellele, et nende arvukate tahvlite põhjal rekonstrueerida sotsiaal-majanduslikke olusid Uri III riigis.
Savitahvli (muuseuminumbriga KMM A 45) leiukoha kohta arheoloogilist informatsiooni säilinud ei ole, sest nagu väga paljud muud kiilkirjatekstid pärineb seegi illegaalsetelt väljakaevamistelt, mille ainuke eesmärk on leitavad muistised mustal turul rahaks teha. Kahjuks tuleb tõdeda, et selline praktika on kuni praeguse ajani väga levinud ning nt kogu olemasolev teave mõne Vana-Mesopotaamia asula kohta pärineb ebaseaduslikult välja kaevatud savitahvlitelt. Seega on tekkinud absurdne olukord, et muistse linna asukohta ei tea mitte professionaalsed arheoloogid-assürioloogid, vaid ainult röövkaevajad, kes on leitud muistised mustale turule müüki paisanud.
Sellest, et muistsed mesopotaamlased olid täpsed arvepidajad, annab tunnistust tõik, et suur osa majandustekstidest on vähemalt kuu ja aasta täpsusega dateeritud. See kehtib ka meie teksti kohta. Mesopotaamlased ei tundnud arusaadavatel põhjustel küll ei Juliuse ega Gregoriuse kalendrit, vaid praktiseerisid hoopis aastate nimetamist mingi olulise sündmuse järgi. Kui mingil aastal või ka mitmel aastal järjepanu mõnd piisavalt tähtsat sündmust ette ei tulnud, siis öeldi järgmise aasta kohta lihtsalt „aastal pärast (olulist sündmust) x“, või ülejärgmise kohta „aastal pärast (olulist sündmust) x, aastal pärast seda“. Viimane variant kehtib ka teksti KMM A 45 kohta, milles mainitakse olulist sündmust (antud juhul vaenuliku Kimaši linna hävitamist Uri III riigi vägede poolt), mis toimus teksti kirjutamisest üle-eelmisel aastal (u 2049 e.m.a).
See, et tekstis on mainitud ka kuunime (uduru) annab ühtlasi orientiiri savitahvli geograafilise päritolu tuvastamiseks. Nimelt olid igal Mesopotaamia linnal oma kalender ja kultuslike pidustuste järgi paika pandud kuunimed, mille järgnevuse on tänapäeva teadlased taastanud. Nii teame, et uduru oli 11. kuu Nippuri linna kalendris ja järelikult pärineb KMM A 45 just sellest muistse Mesopotaamia olulisest religioossest keskusest, mida on sageli nimetatud Sumeri Vatikaniks.
Jaana Strumpe on 2001. aastal sama kiilkirjateksti põhjal kaitsnud usuteaduskonnas bakalaureusetöö, mille juhendaja oli Thomas Richard Kämmerer. Siiski on nii muistsete kiilkirjakultuuride uurimisega tegelev assürioloogiateadus kui ka tehnilised võimalused tekstide paremaks mõistmiseks (eriti võrguandmebaasid, mis aitavad üsna kergesti leida paralleeltekste ning uurida tekstis ette tulevate mõistete kasutamist muudes allikates) vahepeal möödunud pea paarikümne aasta jooksul sedavõrd edasi arenenud, et tekst väärib uuesti uurimist ning ka esmakordset avaldamist välismaises teadusväljaandes. Nii ongi teksti uus kommenteeritud väljaanne praegu eelretsenseerimisel ühe respektaabli võrguajakirja juures.
Teksti uurimise käigus selgus, et tekstil KMM A 45 on olemas ka muistne duplikaat, mida säilitatakse Oslos kollektsionäär M. Schøyeni erakogus. Erinevused teksti kahe versiooni vahel on väikesed (nt on Norras säilitatavas tekstis vähem ridu, s.t, et tekst on tihedamini kokku surutud). Juhuse tahtel avaldas duplikaadi väljaande just 2020. aastal Oxfordi Ülikooli assürioloogiaprofessor Jacob L. Dahl. Tartu Ülikooli kunstimuuseumi teksti põhjal tundub siiski, et duplikaadi avaldaja ei ole teksti päris õigesti interpreteerinud (nagu ta ise pärast meie versiooni mustandi nägemist mulle kirjavahetuses ka tunnistas).
Lühidalt kokku võetuna on tekstis loetletud mitmesuguseid pilliroost ja puust valmistatud ehitusmaterjale (read 1–3, 6), mida valmistavad ette palgatud pillirootöölised (rida 4) ja puusepad (rida 7). Materjalid on mõeldud kariloomade jumala Šakkani templi (rida 9) ehitamiseks Nippuri linna. Mainitud on ka vastutavat töödejuhatajat nimega Lugalazida (rida 10) ning lisatud dateering (read 11–13). Järgneb teksti KMM A 45 tõlge sumeri keelest:
tahvli esikülg:
1. 468 m2 suuri pilliroomatte
2. 300 laia pillirooköit
3. 10800 lagritsataimest köit
4. palgatud pillirootööliste töö:
5. punumine ühe päeva jooksul
tahvli tagakülg:
6. 1354 mitmesugust puust katusetala
7. palgatud puuseppade töö:
8. koguda ühe päeva jooksul
9. Šakkani templi jaoks
10. Lugalzidalt
11. uduru kuus (=11. kuu Nippuri kalendris)
12. aastal pärast Kimaši hävitamist
13. aastal pärast seda (=Šulgi 48. aasta)
Lisaks siin käsitletavale tekstile säilitatakse Tartu Ülikooli kunstimuuseumis praegu veel kaht muistsest Mesopotaamiast pärinevat kiilkirjamuistist. Üks neist, Kesk-Assüüria ajastust (u 1500–1000 e.m.a) pärinev dokument kajastab orja vabaksostmist. Tekst on säilinud koos savist ümbrikuga, millesse tahvel oli algselt asetatud ja selle on nii eesti kui inglise keeles avaldanud Peeter Espak ja Vladimir Sazonov.
Mainimist väärib ka nii Uri III riigi majandusteksti kui ka orja vabaksostmise dokumendi teekond Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogusse. Nimelt annetas mõlemad artefaktid muuseumile kindral Johan Laidoner, kes tegutses 1925. aastal Rahvasteliidu esindajana Iraagis, lahendades seal piiritüli Türgi Vabariigi ja Iraagi Kuningriigi vahel. Mõlemad dokumendid ning lisaks mõned muud muistised omandas Laidoner tõenäoliselt Mosuli turult. Lähetusest naasnuna otsustas Laidoner kaasatoodud artefaktid Tartu Ülikoolile annetada.
Kolmanda muuseumis hoitava kiilkirjateksti kinkis 2019. aastal muuseumile oma erakogust Viini Ülikooli emeriitprofessor Gebhard J. Selz, kes oli ühtlasi minu doktoriväitekirja oponent. See tekst on savist koonusele kirja pandud Lagaši linnriigi kuulsa valitseja Gudea (22. sajandi teine pool e.m.a) raidkiri. Seegi dokument on kavas peagi avaldada.
01. oktoober 2020