Kaamli seljast hüpanud on vana beduiin,
katkenud on vana põliseluviisi liin.
Milleks puigelda ja mängida siis veel,
et ei kihutata samamoodi loodust hävitaval teel?
Ühitamist leidnud püha šaria – keskaja seadused,
karm naiste-meeste eraldus ja müstiline nõiateadus
koos läänes tuntud modernse aja hingetuse vaimuga,
kõik imelisel kombel sobitund on valitseva hõimuga.
Kas hulluks ajand on neid tuim ja valge liiv?
Ei ole moslemite jumalgi ju ultrakonservatiiv.
Musti mustmiljoneid kulutab kuninga vahmiil
kui mänguhoos lapseke või muldvana seniil.
Mõni üksik šeigi villa, pilvetorn, mis neil sellest,
ehitada terveid uusi linnu, pole miskit vaesest vellest.
Tuleb välja asi lihtne: kõik on lõpuks üks ja sama,
ainus loomulik on edusiht: kõik muu on kama.
Liikuda edasi nõnda, et kõrvale ei näe, on ülirumal.
Kas tõesti on looja siis mõni ükskõikne teerullijumal?
Roland Sinirahu on kirjanduse ja kultuuriteaduste bakalaureusetudeng.
Luuletus valmis loova lõputöö osana aine „Islam tänapäeval: religioon, poliitika ja ühiskondlikud muutused“ raames. Algaval sügissemestril loetakse Tartu ülikoolis taas mitmeid aineid, mis tutvustavad islamimaailma mitmekülgsust.
10. august 2018