Tõnis Viidu: Elagu elu!

Viimane aasta on olnud suur väljakutse meile kõigile. Lisaks erinevatele epideemilisest olukorrast tingitud probleemidele ja väljakutsetele on ülikoolipere pidanud leidma vastuse ka küsimusele, kuidas hoida ja säilitada akadeemilist vaimu ja suhtlust ajal, mil füüsiline kokkusaamine on harv nähtus või hoopiski unistus. Selleks, et vaimu ikka üleval hoida ning omavahel mõtteid ja muljeid läinud õppeaastast vahetada, toimus 19. märtsil  usuteaduskonna veebioleng Zoomis. Kokkusaamisel jagas oma mõtteid ka meie tudeng Tõnis Viidu, kelle mõtisklus meeldis meile nii väga, et otsustasime selle ka siin blogis avaldada.

Et kõneleda minust ja usuteaduskonnast, minust usuteaduskonnas, tuleb alustada algusest. Küllap maailmas on teisigi lugusid, mis nii algavad, aga minu loo alguses oli muld.

Alguses oli muld. Möödunud aasta maikuu. Kaevasin hargiga põllumaad. Kes on maad harinud, see teab, et kevadine muld ei lõhna sugugi surma, kõdu ja kaduvuse järele, vaid hoopis joovastavalt, rammusalt, täis elu ja lootust. Sellisesse mulda tahaks käed suruda, tahaks seda endale lähemale, kasvõi küünte alla…ja seda ma seal põllu peal tegingi. Kes on maad harinud, see teab, et see on väga raske ja nüri töö. Kõige paremini aitab sellisel puhul vaimu ja keha eraldamine. Vaim tuleb rändama lasta ja keha tööle jätta. Väga hästi sobib sellise seisundi esilekutsumiseks  muusika või audioraamatute kuulamine. Möödunud kevadel kuulasin põllu peal näiteks Ööülikooli loenguid. Vahing, Salo ja Fred Jüssi, kes seal kõik olid. Mulda lendas ja töö edenes jõudsasti. Marju Lepajõe loengut „Miks haridus on püha?“ kuulasin ka ja siis vist käisiki see klõps ära. Seeme oli külvatud.

Image

Võib-olla juba samal õhtul, võib-olla mõnel järgmisel, uurisin usuteaduskonna kohta, et mida, kuidas ja kelle poolt seal õpetatakse. Edasi hakkasid juba moodustuma juhuste ahelad ja arenema sündmused, mis viisid selleni, et sügisel usuteaduskonna tudengina peahoone uksest sisse astusin.

Ma olen varem ka ülikoolis õppinud, aga peahoonesse siis asja eriti polnud. Märkasin kohe, et peahoones on väga spetsiifiline lõhn, mingi täiesti teine aroom, mis pole otseselt ebameeldiv – see ongi see ajaloo hõng vist, mida toetavad ka lugematutest puudutustest läikima löödud uksekäepidemed, siledaks kulunud kiviplaadid ja trepiastmed. Paljud on siin käinud enne mind. See mõte on aukartustäratav. Usuteaduskond ise aga osutus väga hubaseks pesaks. Vana maja kitsaid treppe pidi üles Taevale lähemale. Auditooriumide akendest paistis katuseid, puulatvu ja kirikutorn. Inimesi liikus seal üleval vähe, aga kõik olid sõbralikud ja kuidagi seletatud pühendunud nägudega. Mingi salajane vennaskond tõenäoliselt. Väga kiiresti sai koduseks see nurgake ja alati oli hea meel neist treppidest üles minna. Mitu kuud pole seda juba teha saanud – igatsen.

Sama asi juhtus raamatukogus, kus samuti olen varem palju käinud, aga usuteaduse riiulite vahele pole kunagi sattunud. See osutus tõeliseks aardekambriks ja võlumaailmaks. Milline rikkus ja kui palju huvitavat on kokku kuhjatud! Tegemist on tõenäoliselt ka ühe kõige vaiksema paigaga terves raamatukogus. Kuidagi pühakojalik õhkkond valitseb seal alati ning väga hea ja viljakas on mõtiskleda, lugeda või mediteerida. Mitu kuud pole sinna juba saanud. Igatsen.

Ka Teile tahaksin jälle päriselt silma vaadata, näha vesteldes näoilmeid ja kuulda elektrooniliselt moonutamata häälekõla. Ma igatsen.

Usuteaduskonnaga seoses oli mul täpselt selline tunne nagu võis olla Harry Potteril kui ta Sigatüüka Maagia ja Võlukunstikooli kutsuti. Uskumatu koht, kus õpetatakse salateadusi ning tõenäoliselt saab teada kõik Universumi ja inimeseks olemise suured saladused. Pool aastat on möödas, aga see maagia kestab edasi ja nõiduslik unenäoline tunne pole kuhugi kadunud.

Senise poole aasta kokkuvõtteks veel. Sügisel oli raske päevade kaupa kodust ja perekonnast eemal olles ülikoolis õppida ning sama raske on ka nüüd – kodus, koos perekonnaga keset igapäevast elu ja saginat, seda teha. Kuid raske oli ka maad harida ja põllu peal kaevata ning miks peaks siis vaimu harimine kergem olema. Seeme on juba külvatud ja küll see saak ka tuleb. Alati on tulnud. Soovingi siinkohal jõudu ja vastupidavust kõigile, kes enese ja teiste vaimuharimise rasket ja väärtuslikku tööd igapäevaselt teevad. Me veel kohtume. Elagu elu!

Kerekunnumäel 19. märtsil 2021, Tõnis Viidu

Tagasi blogisse