Skip to main content
Foto:
Tartu Ülikool

Kirikuloo teaduril Catherine Gibsonil ilmus Oxfordi ülikooli kirjastuses monograafia

Monograafia kannab pealkirja „Geographies of Nationhood: Cartography, Science, and Society in the Russian Imperial Baltic“ (Rahvusluse geograafiad: kartograafia, teadus ja ühiskond Vene impeeriumi Balti regioonis).

Image
Catherine Gibson, kirikuloo teadur
​​​​​

Järgnevalt selgitab Gibson teose kirjutamise ajendeid, kirjutamisprotsessi ja seda, kellele võiks raamat huvi pakkuda. 

Kirjutamise põhjustest

19. sajandil saavutasid etnograafilised kaardid uue andmete visualiseerimise vormina kiire populaarsuse. Neid kasutati erinevate etniliste, keeleliste ja religioossete kogukondade paiknemise kaardistamiseks. Ilusad ja näiliselt informatiivsed kaardid polnud Gibsoni sõnutsi siiski kaugeltki neutraalsed – neist kujunesid kiiresti politiseerimise vahendid, mille abil arutleti identiteedi, lojaalsuse ja kuuluvuse üle. Etnograafiliste kaartide politiseeritud mõju avaldus eriti Esimese maailmasõja ja Vene keisririigi kokkuvarisemise järel kujunenud uute riigipiiride loomise protsessis.

Tänapäeval leidub etnograafilisi kaarte tavaliselt muuseumides, ajalooõpikutes või sotsiaalmeedias. Gibsoni arvates ütlevad etnograafilised kaardid mineviku kohta aga palju, eriti siis, kui me mitte ainult ei vaata, mida kaartidel kujutatakse, vaid küsime endilt ka järgmisi küsimusi: Kes neid kaarte koostas ja miks? Kes nende tegemist rahastas? Kus ja kuidas kaarte tehti? Kes neid vaatas ja luges ning mida neist kaartidest arvas?

„„Geographies of Nationhood“ on minu katse vastata mõnele neist küsimustest, vaadeldes etnograafilise kartograafia ajalugu Vene keisririigi Balti kubermangudes.“ Raamatus uuritakse rohkem kui viiekümne etnograafilise kaardi tagamaid: nende koostajaid, kaartide ringlust ja kasutust ning kaartide kui visuaalsete ja materiaalsete kultuuriobjektide vastuvõttu keiserlikus ühiskonnas. Näiteks analüüsitakse raamatus Carl Friedrich Russwurmi varaseid etnograafilisi kaarte Eestimaa kubermangu eestlaste ja rootslaste kohta, Aleksandr Rittikhi püüdlusi kaardistada religiooni Balti kubermangudes, Läti kartograafi Matīss Siliņši tööd, kes kaardistas emigreerunud läti baptistide paiknemist Lõuna-Ameerikas ning Eesti-Läti piirikomisjoni poolt 1920. aastal koostatud Valga/Valka etnograafilist linnaplaani.

Kirjutamisprotsessist

„Raamat põhineb minu Mobilitas Plussi järeldoktorantuuri projekti „Nähes läbi numbrite“ (MOBJD517) ja Eesti Teadusagentuuri rahastatud projekti „Õigeusk kui solidaarsus“ (PRG1599) raames läbi viidud uuringutel. Samuti kasutan materjali oma doktoritööst, mille kaitsesin Itaalias Euroopa Ülikool-Instituudis.“ Raamat on enam kui seitsme aasta pikkuse uurimistöö tulemus, mis on läbi viidud Venemaal, Eestis, Lätis, Valgevenes, Leedus, Poolas, Soomes, Saksamaal ja Ühendkuningriigis asuvates arhiivides ja raamatukogudes.

Image
Foto: Digar arhiiv (http://www.digar.ee/id/nlib-digar:328717)

„Alguses keskendusin peamiselt Vene keisririigi tolleaegses pealinnas Peterburis asuvatele arhiividele ja kaardikogudele, näiteks Vene Geograafiaseltsile ja Venemaa Teaduste Akadeemiale. Teemasse aga rohkem süvenedes laiendasin fookust, et uurida etnograafiliste kaartide loomisel tehtud katsetuste kontekstuaalset ja lokaalset mitmekesisust kogu keisririigi ulatuses.“ Seejuures esitab raamat Gibsoni sõnutsi laiaulatuslikud ajaloolised materjalid kaardistajate kohta, kes on kartograafia ajaloo traditsioonilistes käsitlustes sageli tähelepanuta jäänud: bürokraadid ja riigiametnikud, kirjastusettevõtjad ja trükitöölised, vaimulikud ja õpetajad, naised ning kohalikud maaomanikud ja talupojad. „Kaartide koostajate lugude abil saame jälgida, kuidas kartograafiline visuaalne ja materiaalne kultuur ning kartograafiline kirjaoskus levisid Balti ühiskonnas palju ulatuslikumas sotsiaalses spektris, kui varem arvati.“ Tähelepanu pööramine väikestes kohalikes trükikodades avaldatud või üksikisikute poolt pliiatsiga paberile joonistatud etnograafilistele kaartidele võimaldab Gibsoni sõnul meil samuti analüüsida, kuidas kasutati kaarte vastupanu- ja protestiliikumistes ning kuidas leiti nende abil alternatiivseid võimalusi inimgeograafiast mõtlemisel. 

Kellele raamat huvi võiks pakkuda?

Raamat kõnetab Gibsoni sõnul lugejat, kes huvitub Vene keisririigi Balti kubermangude ajaloost, visuaalsest ja materiaalsest kultuurist ning kartograafia ajaloost. „Selleks et mõista, kuidas kaardid on mõjutanud meie tavapäraseid arusaamu rahvuste geograafiast, peab esmalt hoomama kartograafia ajaloolist arengut.“ 

#teadus
Tulemas on rahvusvaheline konverents kataloogidest vanades kultuurides

Tulemas on rahvusvaheline konverents kataloogidest vanades kultuurides

Jaga
18.05.2022
#teadus
Ivar Paulson

27. mail toimub Tartu Ülikoolis konverents “Ivar Paulson 100”

Jaga
11.05.2022
#teadus
kirjarullid riiulis

Publikatsioonid

Jaga
07.04.2022